leiad mu üles. Sel hetkel tekkis Facebooki see „Others“ kaust.
Septembri lõpus ma vaatasin, et oi, seal kaustas on kiri Timo
Saarelt juba kuu algusest. Siis ma kirjutasin talle, et kui sa
ikka tahad minuga välja minna, võime seda teha. Siis me
läksime välja jalutama. Ta ütles esiti, et ta ei taha suhet –
tema tahaks, et suhe kasvaks välja pikaajalisest sõprusest.
Nädal aega hiljem pidi ta minema lähetusele välismaale ja
juhtus nii, et täpselt enne seda hakkasime me käima.
Timo tegelikult ei käinud eriti Zavoodis, mina ka mitte, aga
mõlemal korral juhtus nii, et nägime teineteist. Saatus. Olen
aru saanud, et meie sihid elus on samad. Mulle meeldib, et ta
on töökas, mulle meeldib, kuidas ta mind hoiab ja see, kuidas
ta näeb maailma. Seega, kui Timo möödunud sügisel minu kätt
palus, ei pidanud ma pikalt mõtlema.
See juhtus ühel nädalavahetusel Šveitsis. Timo oli sel ajal
Saksamaal, aga ta käis nädalavahetuseti alati minu juures
Šveitsis. Ma mäletan, et ma olin tujust ära ning tahtsin vara
magama minna. Käisin pesemas ära ja tulin vannitoas välja,
rätik peas ja kodused riided seljas. Järsku vaatan, et küünlad
põlevad ja Timo ütles, et kuule, tule siia. Minu esimene mõte
oli, et midagi juhtus, midagi on pahasti. Ta ütles mulle palju
ilusaid asju ja küsis, kas ma olen nõus oma ülejäänud elu
temaga veetma – vastus oli loomulikult jah! See oli reedene
päev – ta hiljem rääkis, et tahtis tegelikult laupäeval küsida,
aga ta ei jaksanud enam oodata!
TIMO:
Me käisime tihti sõjakooli poistega sellises kohas nagu
Zavood. See oli mingi suvaline esmaspäeva õhtu ja meil
polnud midagi targemat teha. Sama laua äärde sattus
seltskond Viru pataljoni poisse ja me hakkasime võtma. Ühel
hetkel nägin, et kõrvallauda tulid kenad neiud. Ma ütlesin
enda laua omadele, et ma käin korra ära, vaadake, mis seal
on. Tegin nendega juttu – Anna-Liisa jätsin alguses siiski
rahule. Ma ei tea, miks, aga sisimas oli tunne, et see on hea
taktika. Siis, kui nad hakkasid ära sättima, liikusin ma kaasa
ega jätnud neid rahule. Saatsin nad mingi Emajõe sillani ja
siis oli kõik. Ma uurisin nime, mulle öeldi Liisu ja saksa
gümnaasium. Need andmed, mis anti, nendega tegin otsingu,
aga ei leidnud mitte midagi. Siis, mingi aeg hiljem, läksin
uuesti sõjakooli omadega Zavoodi. Mul oli selline tunne, et
09