KUIDAS ME
KOHTUSIME?
Igal paaril on oma eriline kohtumise
lugu. Anna-Liisa ja Timo rändavad
tagasi aastasse 2011, mil nende
teekond alguse sai.
ANNA-LIISA:
Kui ma kolisin Tartusse, Jaama tänava korterisse, läksin
sõbrannadega välja. Meid oli kolm: mina, Kristiina ja Liisa. Me
mõtlesime, et kuhu minna, ja olime kuulnud, et Zavoodist
saab ägedaid jooke. Mõeldud – tehtud! Nautisime oma õhtut,
kui äkitselt istus meie lauda üks päris palju napsitanud poiss.
Ta istus Kristiina ja Liisa vahele ning rääkis alguses ainult
nendega. Ja kuna Krissut olid sääsed söönud, siis ta kratsis
oma jalgu. Poiss, kes meie lauda istus, oli muidugi Timo, ja ta
pani oma käe Krissu käe peale, et ta ei kratsiks. Me Liisaga
juba mõtlesime, et Krissu leidis endale peika! Siis meil viskas
natukene üle, me ei viitsinud enam Zavoodis olla ja sättisime
end minekule, kui Timo oma käe mulle ümber õla pani.
Liikusime seltskonnaga siis edasi. Oli selline koht nagu Nott,
tüdrukud läksid sisse midagi ostma ja mina jäin Timoga välja.
Timo tuli mulle väga lähedale, aga ma ütlesin talle, et ta ei
tohi musi teha – ma ju ei teagi teda! Ta ütles, et okei. Ta
küsis minu nime, ma ütlesin, et olen Liisu ja käisin Kadrioru
Saksa Gümnaasiumis. See oli ainuke info, mis tal minust oli.
Timo uuris ka, et kas ta võib meid koju saata. Ma keeldusin ja
lubasin Kaarsillani koos meiega jalutada. Oligi kõik, aga
kuidagi jäi ta mind kummitama, eriti tema sinised silmad. See
kõik juhtus juunikuus.
Augustis sattusin uuesti Zavoodi teise seltskonnaga. Saatuse
tahtel ootas ees ei keegi muu kui Timo! Ma nägin teda ja
ruttasin teda kallistama, ma ei teagi, miks. Ta rääkis mulle, et
oli mind otsinud, aga ei leidnud mind. Mina vastasin, et mu
nimi on tegelikult Anna-Liisa. Ta uuris, kas saaks minult mingit
kontakti veel ja ma ütlesin ei, et kui sul väga vaja on,
08