täna võiks küll kohtuda kellegagi, kellega olen juba
kohtunud. Ühel hetkel märkasin silmanurgast tuttavat nägu.
Ma ei mäleta, kas mina jooksin teda kallistama või tema mind,
aga nii me taas kohtusime. Ma arvan, et ma töllerdasin jälle
terve õhtu Liisul ja tema sõbrannadel sabas. Jõudsime Notti
ja veel paari kohta, kus ma tüdrukute seltskonda rahule ei
jätnud. Ma sain nad uuesti sillani saata ja sain ka vähe
parema kontaktinfo. Midagi leidsin siis üles ja kirjutasin
Facebooki ilusa pika teksti. Siis oli pikka aega vaikus.
Anna-Liisal oli see kiri läinud rämpsposti, aga septembris tuli
lõpuks vastus. Peale seda läksime esimest korda välja. Me
jalutasime, käisime kohvikutes. Ma arvan, et me käisime pea
igal õhtul niimoodi väljas. Vahepeal sõitsin ma mootorrattaga
aknast mööda, et uurida, mida Anna-Liisa teeb. Koolis oli
õhtuti igav ja mõtted olid tema juures, et mida ta küll teeb …
Saime ka Tallinnas kokku, käisime vanalinnas ja ühel
vaateplatvormil tekkis mõte, et võiks teda suudelda. Pärast
seda olime koos. Ma mäletan, et minu esmamulje Liisust oli
loomulikult, et kena tüdruk, ilus ja armas. Aga sisetunne ütles
juba siis, et temas on midagi erilist, et ta on siiras.
Mõte Liisuga abielluda küpses tasakesi minu peas, aga kui ma
Saksamaale suundusin, oli idee juba päris kindel – tahan
temaga koos oma ülejäänud elu veeta. Ma hakkasin siis
sõrmust otsima ja leidsin selle Saksamaalt, Kölnist, kui ma
õigesti mäletan. Ma sõitsin siis Liisu juurde Šveitsi ja
mõtlesin, et ootan veidi selle käe palumisega – äkki läheme
kuhugi ilusasse kohta, näiteks mägedesse. Aga ma ei
kannatanud lõpuks oodata. Panin küünlad põlema ja üllatasin
Liisut. Ta ehmatas alguses vist ära, aga vastus tuli kiiresti!
10