=
=
Aja aeglenemist võib mõista ka kui „aja kadumist“ ja keha pikkuse lühenemist siis vastavalt „ruumi
kadumisena“. Kuid kehtib ka vastupidine olukord: näiteks gravitatsioonivälja tsentrist eemaldumisel
aega ja ruumi tuleb hoopis nagu „juurde“, mitte et need ära kaoksid. Sellise formalismi kasutamine
on relatiivsusteoorias põhjalikumalt käsitletud. Näiteks Schwarzschildi raadiuse ulatuses ( järelikult
ka selle sees ) aega ja ruumi enam ei eksisteerigi:
=
=
=
=
ja seda sellepärast, et
=
Siin on näha seda, et aega ja ruumi ei ole gravitatsioonivälja tsentris enam olemas ( teatud ulatusega
R ). Järelikult sellele lähenedes hakkavad aeg ja ruum kaduma, mis väljendubki aja aeglenemises ja
keha pikkuse lühenemises. Relatiivsusteooria kinnitab meile seda, et aeg ja ruum on üksteisest
lahutamatud. Ja seega aeg ja ruum moodustavad kokku ühe terviku, mida nimetatakse aegruumiks.
Universumi singullaarsus seisneb tegelikult selles, et Universumi paisumine ( ehk Universumi
ruumala suurenemine ajas ) sai alguse siis, kui Universumi ruumala oli lõpmatult väike. Lõpmatult
väikese Universumi ruumala korral oli Universumi aegruum lõpmatult kõverdunud ja seetõttu võib
Universumi paisumist oma olemuselt mõista kui aegruumi lõpmatu kõverduse tasanemisena.
Aegruumi kõverust käsitleb Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria. Näiteks mida väiksem on kera,
seda kõveram on selle pind. Sama on ka Universumi aegruumiga. Lõpmatu kõver aegruum
tähendab füüsikaliselt aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist. Seda sellepärast, et lõpmatus kõveras
aegruumis on ( välisvaatleja suhtes ) aeg aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline
kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni. Kuna aeg ja ruum on mateeria ( aine ja välja )
eksisteerimise põhivormid, siis seega ei eksisteeri aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral
enam ka mateeriat ehk ainet ega välja. Sellisel juhul esineb kõige eksisteerimise lakkamine.
Lõpmatus kõveras aegruumis on mateeria ( aine ja välja ) tihedus lõpmatult suur, mis viitab
samuti mateeria eksisteerimise lakkamisele lõpmata kõveras aegruumis.
Kuna Universumi ruumala suureneb ajas, siis ei saa Universumi ruumala ehk kahe ruumipunkti
vaheline kaugus olla lõpmatult suur. Niisamuti ka kahe ruumipunkti vaheline kaugus ei saa olla
lõpmatult väike. Järelikult Universum paisub “mõlemas suunas” korraga: Universum paisub
korraga nii väiksemaks kui ka suuremaks ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus suures mastaabis
suureneb ja väikeses mastaabis väheneb. Universum paisub “väljapoole” aga samas ka nagu
“sissepoole”.
41