=
Need on ühed kõige elementaarsemad teadmised raskusväljast. Selle tulemusena ei saa ruum olla
eukleidiline ( pseudoeukleidiline ), vaid ruum peab olema „kõver“. Aeg ei ole enam ka absoluutne.
„Pikkuse“ lühenemist on siin mõeldud füüsikalist kaugust s kahe punkti A ja B vahel ( kaugus gravitatsioonivälja kahe punkti vahel ), mis asetsevad tsentrist 0 tõmmatud raadiusel:
=
=
Toimub Universumi meetriline paisumine. Näiteks kaugus gravitatsioonivälja kahe punkti vahel
väheneb selle sama välja tsentri poole minnes. Antud Universumi paisumise mudelis seisnebki
Universumi paisumine kahe ruumipunkti vahelise vahemaa pikenemises, mis esineb ka
gravitatsioonivälja tsentrist eemaldumisel. Kui pikkus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus )
pikeneb, siis ajavahemikud lühenevad. Selle pikkuse pikenemise all ongi Universumi paisumise
mudelis mõeldud Universumi meetrilist paisumist.
Tänapäevasest kosmoloogiast on aga teada seda, et Universum „sai alguse“ ( alg )singulaarsusest
– punktist, mis oli lõpmata väike. Võib ka nii öelda, et aega ja ruumi siis ei olnud veel olemas. Ka
antud Universumi paisumise mudelis ( näiteks paisuva kera tsentris ) on lõpmata väike aegruumi
punkt ( ehk singulaarsus ). See on punkt 0. Kuid reaalsetes gravitatsiooniväljades see päris nii
tegelikult ei ole. Seal ( gravitatsioonivälja tsentris ) on „aegruumitu“ ( aega ja ruumi pole ) piirkond
või ala, mida kirjeldab Schwarschildi raadius. Kuid Universumi paisumise mudel on siiski
teistsugune. Nimelt on tsentris olemas punktis 0 singulaarsus. Kuid Schwarschildi raadius on
arvutatav järgmisel kujul:
=
Seega võtavad aja t aeglenemine ja pikkuse l lühenemine järgmised kujud:
=
=
=
=
Kuid selline Universumi aegruumi singulaarsus ei jäänud muutumatuks, vaid selle „mõõtmed“
suurenesid. See tähendab seda, et tekkisid aeg ja ruum ning Universum hakkas paisuma. Ja seda
näemegi ka antud Universumi paisumise mudelis: näiteks gravitatsioonivälja tsentrist eemaldumisel
toimub võrreldes aja aeglenemise ja keha pikkuse lühenemisega vastupidine e