mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi diferentsiaalina, sest igale ruumipunktile
väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk sama välja pinnad skalaarväljas on
selliste punktide geomeetriline pind, mille korral f(x,y,z)=const. Sellise välja gradient on ( mis
näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda punkti läbiva pinnaga ja
divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute ( allikate ) tihedust.
Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja keeriselisust ) ja seega
vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Kahe erinimeliselt laetud tasandite vahelise
resultantvälja tugevus E avaldub
väljaspool tasanditega piiratud ruumi võrdub see aga
nulliga. Tasandite vahel on väli homogeenne. Kuid tasandite servade läheduses pole väli enam
homogeenne ja ka väljatugevused erinevad suurusest σ/ε0. Erimärgiliste laengute vahelise ruumi
keskel võrdub välja potentsiaal ( millest sõltub aegruumi kõverus ) nulliga, kuid see potentsiaal
erineb nullist ( nullist suurem ) seda rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.
Järelikult aegruumi lõpmatu kõverus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk ds=0 )
ei teki „+“ ja „-„ laengute vahelise ruumi keskele, vaid selle äärtesse ehk „+“ ja „-„ laengute
lähedusse. Ja seega väli, mis jääb nende vahele, ei olegi enam „kontaktis“ või „ühenduses“
laengutega ( mis on muidu välja tekitajateks ) ning on seega võimeline laengutest eralduma.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi
pind ( ehk „aegruumi auk“ ) alati täiesti kera kujuline. Ajas rändamiseks peab füüsilise keha pinnal
tekkima laengute polarisatsioon ja see tähendab „aegruumi augu“ ajutist tekkimist elektrivälja
energiatiheduse poolt. Elektriväljas on olulised just ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks aegruumi
auku. See tähendab sed a, et aegruumi auk tekib mööda välja ekvipotentsiaalpinda ( aegruumi augu
kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust ) ja seetõttu ei pea aegruumi auk olema täiesti
kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga erinev. Näiteks inimese kujuga.
Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei
rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik
kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest.
Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute
polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna
haruldasteks.
Kunstlik kooma
Inimese kehast väljumine esineb ainult siis kui inimene viibib kliinilises surmas. Sel ajal on
inimese aju suures osas aktiveerumise lõpetanud ehk neuronid enam ei laengle. Peaaegu täpselt
sama seisund esineb inimesel ka kooma ajal. Ja seega tähendab see seda, et kui inimest viia
kunstlikku koomasse, siis on loodud seisund inimese kehast väljumiseks. Kunstlik kooma võib olla
„tehniliseks teostuseks“ sellele, et kuidas inimest panna oma kehast väljuma.
Kunstlik kooma on põhimõtteliselt sama, mis üldnarkoos, kuid see on väga ekstreemne seisund.
See tähendab seda, et patsiendi aju lülitatakse välja. Inimene ei ole enam siis teadvusel ja ta ei
reageeri mittemingisugustele välisärritustele. Kuid inimese südamerütm, vererõhk ja hingamine
siiski esineb arstide mehaaniliste protseduuride või kemikaalide manustamise abil. Inimest on
võimalik koomasse viia narkoosiga või siis, kui inimese keha jahutatakse umbes 33 kraadini. Kuid
oluline on see, et sellisest kunstlikust koomast on võimalik inimest tagasi teadvusele tuua.
Säärane kunstlik kooma annab ajule suurt rahu. Aju peab kahjustumise korral paranema just
puhkuse kaudu. Ajukahjustused on väga erinevad, alates hapnikupuudulikusest kuni trombini või
peapõrutuseni. Ka narkootilised kemikaalid kahjustavad aju rängalt viies aju neuronite keemilise
tasakaalu paigast ära. Enamus juhtudel langeb aju koomasse iseenesest, kui on saanud väga tugevalt
kahjustada. Tänapäeval on selge, et aju taastub vigastustest enamasti just läbi kooma seisundi. Kui
inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju
paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu
kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit
105