mikromeetrit on liikumiskiirus ainult 0,1 – 0,2 m/s. Närviimpulsi amplituud on enamasti 120 – 140
mV ja impulsi kestus on umbes 1 ms.
Sisuliselt on närviimpulsid oma olemuselt kui elektrilaengute polarisatsiooni muutuste levimine
ajas ja ruumis, mis põhjustavad tuhandete neuronite laenglemist ehk närvirakkude membraani
laengute polarisatsiooni muutumist ajas. Neid võib mõista ka kui laengute polarisatsiooni
„häiritustena“. Kui aga närviimpulsid enam ei levi närvisüsteemis, siis närvisüsteemis eksisteeriv
laengute polarisatsioon ei ole enam ajas ja ruumis muutuv ehk ei ole enam „häirunud“. Sellisel
juhul esineb ajas rändamine, mille korral ajust eralduvad elektriväljad elektromagnetlainetena. Kui
aga mingisugune närvisüsteemi osa jääb mingil põhjusel siiski laengute polarisatsioonist katmata (
s.t. see on „häirunud“ ), siis inimene kehast ei välju. Ajus olevate närviimpulside lakkamise korral
on tegemist juba inimese ajusurmaga. Aga nii võib olla ka kliinilise surma ajal. Ja kliinilise surma
ajal on inimesed väidetavalt tõesti oma kehadest väljunud ja eksisteerinud ainult valgusena.
Joonis 4 Niimoodi levib närviimpulss mööda närvikiudu. Sellega kaasneb ajuaktiivsus ehk
tuhandete neuronite laenglemine.
Joonis 5 Sellisel juhul närviimpulsse ei ole ja seega ei esine ajuaktiivsust. Kuid sellegipoolest
esineb närvisüsteemis laengute polarisatsioon.
Kui inimene rändab ajas ühest ajahetkest teise, siis sellises ajahetkes, millal inimene hakkas ajas
rändama, teda enam ei eksisteeri ehk ta on „ära kadunud“. Kehast väljumise korral esineb laengute
polarisatsioon inimese närvisüsteemis „kuidagi niimoodi“, et kehast väljumisel ( ehk elektriväljade
eraldumisel närvisüsteemist ) ei kao otseselt ära ajus olevad neuronid ( koos oma laengutega ), aju
ise ega närvisüsteem, vaid nendes eksisteeriv elektriväli. Kui inimene väljub oma kehast ehk
inimese närvisüsteemist eralduvad füüsikalised väljad ( milledel on energia ja seega ka mass ), siis
seega peaks inimese keha ( täpsemalt öeldes aju ) mass vähenema. Analoogiliselt on näiteks tühja
akumulaatori mass väiksem kui elektriliselt laetud akumulaatori mass. Seda tehniliselt mõõta on aga
peaaegu võimatu, sest selline „massikadu“ on lihtsalt niivõrd väike.
Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha kogu
pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised. Vaatame
elektrilaengute polarisatsiooni palju lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi.
Homogeense välja ( näiteks plaatkondensaatori ) korral on selle energiatihedus ruumis kõikjal
ühesugune. See on võrdne välja energia ja välja poolt hõivatud ruumala suhtega. Elektrivälja
ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja mitteühtlaselt. Välja jõujoon on väljajoon,
104