tähendab seda, et positiivse ja negatiivse laengu vahel on energia, mille suurus sõltub peale
laengute suuruse ka nende vahekaugusest.
9. Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha
kogu pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised.
10. Elektrilaengute polarisatsiooni korral avalduvad tunduvalt suuremad energiad, kui ühe liigi
laengu korral. Need energiad võivad olla lausa nii suured, et on võimelised mõjutama isegi
aegruumi kõverust. Laengute polarisatsiooni korral tekib erimärgiliste laengute vahelises
ruumis aegruumi lõpmatu kõverus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk
ds = 0 ). Aegruumi lõpmatu kõverdumise korral ei ole energia ise lõpmatult suur, mis
tähendab seda, et kohaliku aegruumi lõpmatu kõverdumise tekitamiseks ei ole vaja
lõpmatult suurt energiat. Inimene rändab ajas parajasti siis, kui selle sama inimese kogu
keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle
all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb
siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.
11. Polariseeritud keha laeng on tervikuna neutraalne nagu näiteks aatom, mille keskel asub
positiivse laenguga tuum ja selle ümber „tiirlevad“ negatiivse laenguga elektronid.
12. Kokkuvõtteks võibki öelda seda, et aegruumi auk ( ehk ussiauk ) on avatud 0 sekundit ( ehk
täpselt nii kaua, mil kestab inimese teleportatsioon ajas või ruumis ) ja seda
elektromagnetilise interaktsiooni mõjul.
Elektrivälja energiatihedus
Ajas rändamise teooria järgi tekib laengute polarisatsiooni korral erimärgiliste laengute vahelises
ruumis aegruumi lõpmatu kõverus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk ds=0 ).
See tähendab seda, et inimene rändab ajas parajasti siis, kui selle sama inimese kogu keha
pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle all
eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb siiski
laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända. Elektrilaengute polarisatsiooni esineb
inimesel ka närvisüsteemis ja seda kogu ulatuses. Näiteks esineb seda kõikides närvides ja aju
neuronipopulatsioonides. Närviraku ehk neuroni rakumembraan on elektrilaengute poolt
polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga
negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel esineb elektriliste potentsiaalide vahe ehk
elektriline pinge. Mööda neuroni aksonit liigub tegevuspotentsiaal rakumembraani
depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest aega. Tegevuspotentsiaali tekkimist ja
kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Ajus
on umbes 100 miljardit neuronit ja nende vahelised ühendusteed kok ku ulatuvad 165 tuhande
kilomeetrini. Närviimpulsid levivad samuti üle kogu närvisüsteemi. Repolariseerumis- ja
depolariseerumisfaasid kokku moodustavad närviimpulsi ehk aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati
maksimaalse amplituudiga kõik-või-mitte-midagi-seaduse järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis
naabruses olev aksonipiirkond depolariseerub. Närviimpulss levib niimoodi mööda aksonit, mis on
ümbritsetud müeliinkestaga. Aktsioonipotentsiaal levib selles ühest Ranvier´ soonisest teise.
Närviimpulsside levimiskiirused võivad vahel olla isegi rohkem kui 100 m/s. Aksonites, mille
läbimõõdud ulatuvad umbes 20 mikromeetrini, esinevad kõige suuremad närviimpulside
liikumiskiirused. Kuid näiteks müeliinkestata haistmisnärvi aksonites läbimõõduga umbes 0,2
103