Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja
nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene
peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud
eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See
avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi
piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene
enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe
ruum ipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest
lahus.
Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus ajas
rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame, et hiljem mõista inimese
füüsikalist kehast väljumist:
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub sellisesse aegruumi
piirkonda, kus aegruum on üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti
lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine
lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites.
2. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab aegruumi keha mass. Kuna erirelatiivsusteooria järgi on
mass ja energia ekvivalentsed suurused valemis E = mc2, siis seega kõverdab aegruumi
peale massi ka veel energia.
3. Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on energia ( mass ja impulss ). See
tähendab seda, et elektri- ja magnetvälja korral on energia kandjaks väli, mitte laengud.
Laengud on lihtsalt välja tekitajateks. Seega suudavad need väljad kui energiaväljad
kõverdada aegruumi nii nagu seda teevad kehade massid. Elektrijõu ja gravitatsioonijõu
vahe on 5,27 * 10-44. Oluline on märkida seda, et elektromagnetväli ise ei ole tingitud
aegruumi kõverdusest, kuid on võimeline mõjutama aegruumi struktuuri.
4. Elektrilaengu ( magnetlaenguid looduses ei eksisteeri ) mõju aegruumile kirjeldab
üldrelatiivsusteoorias tuntud Reissner-Nordströmi meetriline matemaatika.
5. Mida suurem on kehal mass, seda rohkem see aegruumi kõverdab ja sama on tegelikult ka
elektrilaenguga – s.t. mida suurem on kehal elektrilaeng ( ehk mida rohkem on väljal
energiat ), seda enam kõverdab see aega ja ruumi. Kuid siin peab arvestama seda, et kui
keha massi mõju aegruumi meetrikale on pöördvõrdeline raadiusega ehk kaugusega massist,
siis keha elektrilaengu korral on see aga pöördvõrdeline kauguse ruuduga laengust.
6. Et inimene saaks rännata ajas, peab ta selleks olema elektrostaatiliselt laetud, kuna
elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi kõverust.
7. Aegruumi kõverdumiseks on vaja reaalselt väga suurt elektrilaengut, kuid keha elektrilaeng
ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel ilmnema tõukejõud, mis
takistaksid aegruumi kõverdumist. Niisamuti ka keha elektrimahtuvus ei võimalda omada
mistahes suurt laengut.
8. Laengu elektrivälja energia ( laengu elektrivälja potentsiaali ) suurus sõltub küll laengu enda
suurusest, kuid peale selle sõltub see ka positiivse ja negatiivse laengu vahekaugusest. See
102