4) Elektromagnetiline induktsioon ei oma allikat, Gauβ´i teoreem magnetvälja jaoks.
Magnetlaenguid looduses ei eksisteeri.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria
Albert Einstein lõi üldrelatiivsusteooria peaaegu kümme aastat pärast erirelatiivsusteooria loomist. Ta üldistas seda mis tahes taustsüsteemidele, sest erirelatiivsusteoorias käsitleti ainult inertsiaalseid taustsüsteeme. Kuid üldrelatiivsusteoorias võetakse arvesse ka mitteinertsiaalseid taustsüsteeme. Need on kiirendusega liikuvad süsteemid. Seepärast teooria üldisem ongi. Gravitatsioonijõu mõjul liiguvad gravitatsiooniväljas vabad kehad kiirendusega. Üldrelatiivsusteooria on seepärast relativistlik gravitatsioonivälja teooria.
Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsiibile ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed
katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust. Need on võrdsed. Seega gravitatsioonivälja on
võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab
kehad kosmoselaeva välisseisnte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on
inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud ( ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsioonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas.
Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast
ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.
Kuna gravitatsiooniväljas eksisteerib aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon, siis ei saa
aegruum olla enam eukleidiline ( või pseudoeukleidiline ) raskete masside läheduses. See tähendab
seda, et aja aeglenemist ja pikkuste lühenemist gravitatsiooniväljas kirjeldatakse kõvera geomeetriana. Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutaksegi välja mittehomogeense
aegruumi mõisteni. Igasuguse massi ümbruses hakkavad vastavalt raadiuse R-le aeg ja ruum
kaduma, mida kirjeldatakse aegruumi kõverdusena. Näiteks mõne suure taevakeha Schwarzschildi
raadiuse juures aega ja ruumi enam ei eksisteerigi. Massiivsete kehade ümber olevas kõveras
aegruumis hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni
olemust. Kõveras aegruumis on vaba keha kiirendusega liikumine niisama iseenesest mõistetav
nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „sirges“ ehk eukleidilises aegruumis.
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga.
Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset
energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast ( ehk aja
ja ruumi väljast ). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja
aegruumiväljad.
Inimese ajas rändamine
Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene
on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas –
tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise
aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See
seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on
ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab
olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks
on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja A. Einsteini
erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.
101