on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi
kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste
suurusest.
Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma
kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene
narkoosi. Inimest on võimalik uinutada ( viia sügavasse narkoosi ) isofluraaniga, mida peab
sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt
maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole
tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub.
Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha.
Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega.
Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 3334 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33
kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta
aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi
tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk
eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist
teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute
tasemeid.
Joonis 3 Need ajuskanneeringud on tehtud koomast ärkamise eri etappidel. Isegi koomas olles toimub
algeline ajutegevus. Võrreldes kooma seisundiga puudub ka vegetatiivses seisundis oleval inimesel
teadvusseisund, kuid see-eest on ainevahetus stabiilne, aju ainevahetus on umbes pool tavatasemest, esineb
madala tasemega aju aktiivsus, esinevad aju unerütmid jmt.
( Ajakiri: „Imeline Teadus“. Nr 9/2011, lk 5 )
Kuna inimesed on kehast väljunud just kliinilise surma ajal, mille korral on korraks seiskunud
inimese süda, siis seega peab süda olema seiskunud, et inimene saaks väljuda oma kehast. See
tähendab ka seda, et kunstliku kooma ajal peab tegelikult olema ka süda seiskunud, et oleks
võimalik teostada inimese kehast väljumist.
Kehast väljumine kui „aegruumist väljumine“
Ajas rändamise teoorias käsitlesime seda, et kuidas inimene rändab füüsiliselt ajas. Sellisel juhul
rändab ajas füüsikaline keha ( ehk inimene ), mis omab vastavalt relatiivsusteooriale seisumassi.
Kuid SLK-de korral rändab ajas füüsikalise keha asemel hoopis füüsikaline väli ( inimese
närvisüsteemis eksisteeriv elektriväli ehk footonid ), mis ei oma seisumassi ( footonitel ju puudub
seisumass ). Kuid see, mis ei oma seisumassi, mõistame kiirgusena ( elektromagnetlainena ). See
liigub „vaakumis“ kiirusega c ja ei saa olla ruumis reaalselt paigal. See kõik tähendab seda, et
elektriväli eraldub inimese närvisüsteemist ( täpsemalt neuronite laengutest ) elektromagnetlainena (
footonite voona ), sest see hakkab ajas rändama, mida me inimese korral käsitlesime ajas rändamise
106