|ψ´|2=(ψ´)*ψ´=e-iαψ*eiαψ=ψ*ψ=|ψ|2,
kus α on suvaline reaalarv. Summaarne tõenäosus on alati võrdne ühega. Alguses leitakse võrrandi
mingi üldine lahend ja siis seda kasutades sobiv normeerimistegur.
Kui aga lainefunktsiooni integraal
(
pole lõplik ehk
(
siis lainefunktsioon ei ole normeeritav, ehkki võib olla pidev ja lõplik. Vaatame näiteks ühte kindla
energia ja impulsiga osakest, mis „liigub“ x-telje sihis, mida kirjeldab võrrand φ1(x)=Aeikx. Selle (
lainefunktsiooni ) mooduli ruut ( mis on seotud osakese leidmise tõenäosusega ) tuleb:
|φ1(x)|2=A*e-ikxAeikx=|A|2.
Kuna osakesel on kindel impulss, siis tema impulsi määramatus on △p=0 ja seetõttu on ka osakese
asukoht x-teljel määramata ehk △x=∞. See tähendab seda, et osakese leidmise tõenäosus on kõikjal
ühesugune ehk osakest on võimalik leida võrdse tõenäosusega mistahes x-telje punktist. Sellest
tulenevalt ei saa |φ1|2 normeerida üheks. Näiteks
=
=
Kuid sellegipoolest on |ψ|2dV peaaegu võrdne tõenäosusega leidmaks osakest mingis asukohas
ruumis dV ehk dP~|ψ(r,t)|2dV. Viimase järgi saame võrrelda omavahel erinevates ruumipunktides
olevaid tõenäosusi.
Osake või kvantsüsteem võib olla kahes erinevas olekus, mida kirjeldavad vastavalt
lainefunktsioonid ψ1(1) ja ψ1(2). Sellisel juhul võib osake olla ka olekutes, mida kirjeldatakse olekute
ψ1(1) ja ψ1(2) lineaarse kombinatsioonina:
Ψ = c1 ψ1(1) + c2 ψ1(2) .
Kui aga ψ1(1) ja ψ1(2) ei ole ortogonaalsed, siis saab neist moodustada 2 lineaarset kombinatsiooni,
mis on omavahel ortogonaalsed:
Ĺ Ψ = c1 Ĺ ψ1(1) + c2 Ĺ ψ1(2) = c1 λ1 ψ1(1) + c2 λ1 ψ1(2) = λ1 Ψ.
Koefitsentide c1 ja c2 mooduli ruudud
annavad vastavate olekute esinemise tõenäosused. Seda nimetatakse superpositsiooniprintsiibiks.
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused.
Kvantmehaanika sellist teleportmehaanilist formalismi ( kvantmehaanika on tegelikult
teleportmehaanika ) on võimalik katseliselt ka tõestada. See seisneb järgnevas. Eksperimentaalsel
ajas rändamisel pannakse inimene ruumis teleportreeruma ( inimest teleportreeruda ajas ja ruumis
korraga ei saa ). See tähendab seda, et inimene teleportreerub ruumipunktist A ruumipunkti B.
Ruumipunktide A ja B vahel võib eksisteerida mingi suvaline tõke – näiteks betoonsein. Sellisel
juhul inimene teleportreerub läbi betoonseina. Kuid taoline nähtus esineb ka kvantmehaanikas, kus
osake võib teatud füüsikalistel tingimustel läbida potentsiaalbarjääri. Antud katses on
potentsiaalbarjääriks betoonsein ja inimene on väga suure massiga, kui võrrelda seda osakese
massiga. Mõlemad nähtused on väga sarnased ( mis viitab identsusele ) ja see tähendab seda, et
need kaks nähtust on sisuliselt üks ja sama. Nii füüsikas tõestataksegi eksperimentaalselt
97