ja seega saame aja dilatatsiooniks
=
´ = = ning pikkuse kontraktsiooniks
´ = =
Kuid Universumi ruumala ei jäänud singulaarsuse suuruseks, vaid tema mõõtmed suurenesid. See tähendab, et tekkis aeg ja ruum ning Universum hakkas paisuma. Seda näeme ka antud mudelis, mille korral toimub aegruumi välja tsentrist eemaldumisel aja aeglenemise ja pikkuse lühenemise vastupidine efekt. Mida enam Universum paisub ehk mida pikem on raadius r aegruumi välja tsentrist, seda väiksemad on ajavahemikud ja seda suuremad on ruumipunktide vahekaugused:
´ =
´ =
Aja aeglenemist võib käsitleda kui aja eksisteerimise lakkamisena ja pikkuse lühenemist siis vastavalt ruumi eksisteerimise lakkamisena. Kuid samas kehtib ka vastupidine olukord, mille korral välja tsentrist eemaldumisel aega ja ruumi tuleb hoopis nagu juurde ehk aja ja ruumi eksisteerimine muutub intensiivsemaks. Sellist formalismi käsitletakse ja põhjenda-takse erirelatiivsusteoorias põhjalikumalt. Näiteks kui
siis ajavahemikud muutuvad lõpmata suureks
=
´ = = ja pikkus lõpmata väikeseks
´ = =
Eelnevalt ongi näha seda, et aega ja ruumi ei eksisteeri välja tsentris teatud ulatusega R. Järelikult sellele lähenedes hakkab aja ja ruumi eksisteerimine lakkama, mis väljendubki aja aeglenemises ja keha pikkuse lühenemises välisvaatleja suhtes. Relatiivsusteooria järgi on aeg ja ruum üksteisest lahutamatud. Aeg ja ruum moodustavad kokku ühe terviku, mida nimetatakse aegruumiks.
52