inimese pea( s. t. aju) kõige ülemises keha osas. Nii on seda tundnud kehast väljunud inimesed oma surmalähedaste kogemuste ajal.
Elektromagnetlaine füüsikaline olemus seisneb elektri- ja magnetvälja üksteise muutumises, mis levib ruumis valguse kiirusega ehk c. Elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis põhjustab esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni teel esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena. Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel. Magnetvälja muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. Ruumis liikuv elektrilaeng( näiteks ühest neuronist teise liikuv elektriimpulss) tekitab nii magnetvälja kui ka elektrivälja, mis saavad eksisteerida samaaegselt.
Elektrivälja impulsi levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Mistahes välja muutumise ruumilise ülekande kiirus ühtib valguse kiirusega vaakumis. See tähendab seda, et kui muutub välja allikas( näiteks elektrilaeng), siis sellest tulenevalt muutub ka väli teatud kaugusel laengust. Kuid selleks kulub teatud aeg. Väli ise( näiteks elektromagnetlaine) levib ruumis valguse kiirusega c. Laine rühmakiirus näitab ära laine( osakese) reaalse liikumiskiiruse ruumis. Kuid elektromagnetlaine faasikiirus näitab aga seda, et kui kiiresti muutub elektriväli magnetväljaks( ja vastupidi). Laine faasikiirus võib olla suurem kui valguse kiirus vaakumis ehk c, kuid laine rühmakiirus on alati väiksem kui c( valguse korral on see c-ga võrdne). Kuna kõik elektromagnetlained „ liiguvad“ hyperruumist tavaruumi( selline on nende kõikide lainete ühine kiirusvektor) ja kõik lained liiguvad kiirusega c, siis seega on need lained( ehk väljad) üksteise suhtes paigal. Ja seetõttu ei oma erinevate lainete liitumised, inteferents ja difraktsioon siin mingit mõtet. Ka neuronid ja nende laengute väljad on ajus üksteise suhtes paigal. Neuronid ajus ei liigu, liiguvad ainult elektriimpulsid.
Valguse kiirusega liikuvas elektromagnetlaines on elektrivälja ja magnetvälja ulatus ruumis lokaliseeritud. See tähendab seda, et energiaväli omab ruumis kindlaid mõõtmeid( ehk see ei ole lõpmata ruumilise ulatusega). Matemaatiliselt väljendab seda elektromagnetlaine elektrivälja kirjeldav füüsika võrrand:
ehk lühemalt kirjutades või Magnetvälja kirjeldava võrrandi on võimalik analoogiliselt avaldada järgmiselt:
ehk lihtsamalt
Võrrandites esinev k on lainearv( mis on vektor) ja. Kuid laetud keha( näiteks laetud närviraku ehk neuroni või kera laengu)( elektri) välja ulatus ruumis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega( ehk kuitahes suur), kui see laetud keha eksisteeriks näiteks lõpmata ulatusega tühjas ruumis. Matemaatiliselt( ja seega füüsikaliselt) on see võimalik.
Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis väga lokaliseeritud võrreldes keha laengu väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Seetõttu ei saa erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja konfiguratsioon olla nii nagu seda on inimese ajus olevate väljade korral, mis on põhjustatud tuhandete neuronite laenglemistest. Erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja seeläbi ka konfiguratsioon( millel põhineb inimese teadvus ja psüühiline tegevus) peab olema kuidagi teisiti avalduv. Ruumis liikuvat elektromagnetlainet võib käsitleda ka kui footoni liikumisena. Footoni käitumist kirjeldab kvantmehaanika. Osakese käitumine aegruumis on tõenäosuslik ja sellest tulenevalt on footonil kui osakesel lainelised omadused. Footonit kirjeldab tõenäosuslaine, mis „ koosneb“ erinevate arvväärtustega leiutõenäosustest. Tõenäosuslaine amplituud määrab ära osakese maksimaalse leiutõenäosuse. Kvantmehaanika seaduste järgi võib footonite tõenäosuslained olla omavahel seotud läbi kvantpõimumise. Ja see tähendab seda, et ka elektromagnetlained võivad olla omavahel seotud läbi
159