ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni. Selliseid nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega liikudes. Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha „ väljaspool aegruumi“, sest aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi.
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha „ liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ettekujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „ väljaspool“ meie tavalist aegruumi. Miski, mis on „ väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „ väljaspool“ aegruumi ei ole enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam aega ega ruumi ja miks hyperruumis „ liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ ajast ja ruumist välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest „ välja“ minna nagu tegelane „ väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas.
Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad( ehk lakkavad eksisteerimast). Ja seetõttu on tegemist stringiteooria „ vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni( ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni( ehk kahanenud nulliks), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „ väljuks“ ajast ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.
Järgnevalt vaatame neid inimese kehast väljumise iseloomujooni, mis üsna objektiivselt viitavad sellele, et kehast väljumine on oma olemuselt kui aegruumist väljumine:
1. Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Kaaluta olek tuleneb otseselt sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud. Raskusjõud ehk gravitatsioonijõud tuleneb omakorda aegruumi kõverdusest. Näiteks planeedi Maa gravitatsioon tuleneb sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi. Kehast väljumise korral eksisteerib inimene „ väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu ei ole inimene enam aegruumi kõveruse mõju sfääris. Sellest tulenevalt ei tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib kaalutuse tunne. Kaaluta olek on amorphusolendi üks tavalisemaid ja levinumaid taju elamusi. Seda kogeks tavainimene ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda ka siis, kui toimub vabalt lendamine – näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma. Kahtlemata on enda raskuse puudumist hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju elamusi, mis esineb ka surmalähedaste kogemuste ajal. See on tegelikult üks esimesi tunnetusi üldse, kui väljutakse operatsioonisaalis oma kehast.
2. Täpselt sama on ka ruumis hõljumisega, mida paljud kehast väljunud inimesed on kogenud. Maa peal hoiab raskusjõud meid maa ligi ehk eksisteerib jõud ülalt alla. Kuid kehast väljunud olekus( ehk eksisteerides väljaspool aegruumi) ei ole inimene enam raskusjõu ehk aegruumi kõverduse mõju all ja seega esineb inimesel meie mõistes „ antigravitatsiooniline“ võimalus. See tähendab seda, et inimene suudab eirata raskusjõudu ja sellest tulenevalt suudab inimene lennates või hõljudes liikuda mistahes ruumipunkti. Selles mõttes osutub amorphusolendi levimine ruumis täiesti erinevaks tavainimese omast, kes kasutab ruumis liikumiseks( näiteks kõndimiseks või jooksmiseks) oma jalgu, kui välja arvata tehnoloogilised abivahendid. Kuna amorphusolendil mingeid jäsemeid ei ole, siis „ hõljutakse“ läbi ruumi nii nagu seda teeb näiteks udukogu või pilv. Ka seda on täheldatud surmalähedaste kogemuste ajal, mida
154