vananemine. Seega kui inimene ainult eksisteerikski hyperruumis, siis ta üldse ei vananeks. Inimene ei vananeks ja seega ei sureks mitte kunagi. Järelikult oleks hyperruumis eksisteerides võimalik igavene elu. See on erirelatiivsusteooria kaksikute paradoksi edasiarendus. See näitab igavese elu võimalikust – kui aega ei eksisteeriks, siis elu eksisteerimine oleks igavene.
Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri. Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab hyperruumis „ liikumine“( kus ei eksisteeri aega ega ruumi). Kehast väljunud inimese elektromagnetlaine liigub „ ruumist“( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike) ruumi( mida me igapäevaselt kogeme) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene( ehk siis valgusolend) eksisteerib hyperruumis ja seega „ liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral.
Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub seisumassiga keha ajas või ruumis, kui see läbib aegruumi tunneli. See tähendab, et kui seisumassiga keha teleportreerub ajas või ruumis, siis see ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. SLK-nähtused näitavad, et kui valgusolend( millel pole seisumassi) läbib aegruumi tunneli, siis valgusolendi teleportatsiooni ajas või ruumis otseselt ei avaldu ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel silmapilkselt liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab seda, et valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda( ehk silmapilkselt liikuda) nagu inimesed. Aegruumi tunnel ehk ussiauk võimaldab neil lihtsalt suuri vahemaid ruumis väga kiiresti läbida ja tõenäoliselt ka ajas rännata.
Kehast väljumise kui „ aegruumist väljumise“ teoreetilised tõendid
Inimese surmalähedaste kogemuste ehk kehast väljumise ajal on inimene tajunud imelist kaalutuse tunnet, ajatust ja ruumitust, läbi tunginud füüsilistest kehadest, hõljunud enda keha kohal ja olnud nähtamatu elavatele inimestele. Kõik need tuntud surmalähedaste kogemuste iseloomujooned tulevad otseselt sellest, et inimene eksisteerib kehast väljunud olekus elektromagnetlainetena ehk valgusena „ väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis, mitte enam tavaruumis. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad. Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles öelduna aegleneb aja kulgemine hyperruumis lõpmatuseni ja pikkus ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus lüheneb lõpmata väikeseks. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata eksisteerivad aeg ja ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum.
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja ruumist väljapool. Ehkki hyperruum( ja ka hyperaeg) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolmevõi isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum( mitte segi ajada paralleelmaailmaga), milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja ruumitu dimensioon.
Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud
153