Universumi mateeria põhiliseks eksisteerimise vormiks just aegruum. Mateeria enda põhilised vormid on aine ja väli. Kuna kehast väljunud inimene( ehk valgusolend) eksisteerib „ väljaspool“ aegruumi, siis võib kehast väljumist mõista kui Universumist „ väljapoole“ siirdumisena( s. t. Universumi füüsikast „ lahti pääsemisena“). See tähendab seda, et füüsiliselt on valgusolend „ väljaspool“ Universumit, nagu kõigest lahti kistud( isegi looduses toimuvast füüsikast ehkki valgusolend ise eksisteerib elektromagnetlainetena). Ka „ vaimselt“ on valgusolend väljaspool Universumi füüsikat, sest keha välises olekus omandatakse telepaatilisel teel selline teadvusseisund, mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias.
Kuid tekib küsimus, et kui valgusolend eksisteerib „ väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis, siis miks see valgusolend on „ liikuva“ tavaruumi suhtes paigal ehk läheb näiteks planeedi Maa liikumisega kaasa? Näiteks kehast väljudes hõljub inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui miski eksisteerib „ väljaspool aegruumi“( ehk hyperruumis), siis ei ole see enam „ kontaktis“ tavaruumiga ehk teisiti öeldes, kui sõitvast rongist väljub keha, siis see keha ei liigu ju enam rongiga kaasa. Seletus seisneb selles, et valgusolend küll eksisteerib tõesti „ väljaspool aegruumi“( ehk hyperruumis), kuid samas „ liigub“ ta tavaruumiga kaasa( ehk allub Universumi paisumise üldisele liikumisele). See tuleneb sellest, et valgusolendi kiiratavate valguslainete kiirusvektorid on suunatud hyperruumist tavaruumi. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise tavaruumi punkti suhtes paigal( liikudes Maaga kaasa ehk tegelikult Universumi paisumise üldise liikumisega). Sellega sarnane seaduspärasus esineb ka inimese reaalse ajas rändamise korral. Näiteks kui inimene rändab ajas minevikku Pariisis, siis ta ka satub möödunud ajahetkesse ja ka Pariisi, mitte Londonisse või Moskvasse. See tähendab seda, et ajaränduri liikumise trajektoor ajas( ehk hyperruumis) on sirge ehk lineaarne. Keerulisi liikumistrajektoore( nagu näiteks planeedi Maa liikumine maailmaruumis tähtede suhtes) ajaränduri korral ei ole. Seda näitavad reaalsed ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui rännatakse ajas minevikku, siis jõutakse küll õigesse aega, kuid mitte õigesse kohta. Ka sellisel korral liigub ajarändur hyperruumis ehk ajas lineaarselt, kuid kehade asukohtade muutused Universumis( s. t. kehade liikumised) põhjustavad sellise asukoha muutust, kuhu ajarännak sooritada tahetakse. Näiteks kui inimene sooritab ajarännaku minevikku planeedil Maa, siis ajas ta küll jõuab soovitud aega, kuid leiab ennast hoopis avakosmosest, sest Maa on juba eest ära liikunud. Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei eksisteeri.
Valgusolend kui füüsikaline keha ei teleportreeru tavaruumis, kuid ometigi eksisteerib ta hyperruumis ehk „ aegruumist väljapool“, kus ei ole aega ega ruumi. See tuleneb otseselt sellest, et valgusolend( valgus) ei oma seisumassi. Absoluutselt kõik kehad, mis omavad seisumassi ja satuvad hyperruumi, teleportreeruvad tavaruumis.
Lõpmatu ulatusega tühjas ruumis( vaakumis) liikuv elektromagnetlaine( valguslaine) on põhimõtteliselt tekkimatu ja kadumatu( „ surematu“). Sellel lainel ei ole allikat ega ka laengut. Kuna valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi( ehk peab pidevalt liikuma kiirusega c). Lõpmatu ulatusega tühi ruum( vaakum) võib olla reaalselt näiteks lõpmatu kõverusega aegruum. Näiteks musta augu aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ja seega on musta augu tsenter( ehk Schwarzschildi pind) meist( ehk välisvaatleja suhtes) „ lõpmata kaugel“. Lõpmatus kauguses lõikuvad omavahel ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse jõudmine musta augu tsentrisse võtab lõpmatult kaua aega. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille korral tahab valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk liikuda ajatust dimensioonist ajalisse dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse liikumisega. Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate elektromagnetlainete omavaheline konfiguratsioon( ehk teadvus) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab valgusolendi lõpmatut eluiga.
Igavese elu võimalikkus tuleb välja ka Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Seda tuntakse kaksikute paradoksina. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem Maale tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks. Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. „ Kaksikute paradoks“ on aja aeglustumise efekt. Näiteks mida lähemale valguse kiirusele vaakumis inimene liigub, seda aeglasemini ta ka vananeb. Kuna hyperruumis aega( ja ruumi) ei ole, siis sellele lähenedes aegleneb inimese
152