tema kõrvadesse oli lastud väikeste kõlarite „ kurdistav“ klõpsumine. Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri tagajärjel, siis hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja lennanud ja läinud mingisse valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid. Naine tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on tekkinud sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.
Inimese kooma ja kliiniline surm on omavahel mõnes mõttes vägagi sarnased. Mõlemal juhul on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Kuid üks peamisi erinevusi seisneb selles, et kui kliinilises surmas oleval patsiendil on südame töö seiskunud( mis on kliinilise surma üks põhitunnuseid), siis koomas oleva inimese süda võib töödata. Kooma ja kliiniline surm on omavahel väga lähedased seisundid, mis eristavad üksteisest ainult mõned üksikud parameetrid.
Kuna inimesed on kehast väljunud just kliinilise surma ajal, mille korral on korraks seiskunud inimese süda, siis seega peab süda olema seiskunud, et inimene saaks väljuda oma kehast. See tähendab ka seda, et kunstliku kooma ajal peab tegelikult olema ka süda seiskunud, et oleks võimalik teostada inimese kehast väljumist.
Kunstlik kooma on põhimõtteliselt sama, mis üldnarkoos, kuid see on väga ekstreemne seisund. See tähendab seda, et patsiendi aju lülitatakse välja. Inimene ei ole enam siis teadvusel ja ta ei reageeri mittemingisugustele välisärritustele. Kuid inimese südamerütm, vererõhk ja hingamine siiski esineb arstide mehaaniliste protseduuride või kemikaalide manustamise abil. Inimest on võimalik koomasse viia narkoosiga( näiteks süstitakse inimese üldanesteesiaks veenidesse teatud kogust fentanüüli ja propofooli) või siis, kui inimese keha jahutatakse umbes 33 kraadini. Kuid oluline on see, et sellisest kunstlikust koomast on võimalik inimest tagasi teadvusele tuua.
Säärane kunstlik kooma annab ajule suurt rahu. Aju peab kahjustumise korral paranema just puhkuse kaudu. Ajukahjustused on väga erinevad, alates hapnikupuudulikusest kuni trombini või peapõrutuseni. Ka narkootilised kemikaalid kahjustavad aju rängalt viies aju neuronite keemilise tasakaalu paigast ära. Enamus juhtudel langeb aju koomasse iseenesest, kui on saanud väga tugevalt kahjustada. Tänapäeval on selge, et aju taastub vigastustest enamasti just läbi kooma seisundi. Kui inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste suurusest.
Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene narkoosi. Inimest on võimalik uinutada( viia sügavasse narkoosi) isofluraaniga, mida peab sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub. Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha. Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega. Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 33- 34 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33 kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute tasemeid.
146