elektromagnetlaine ise üksinda ei oma mingit infot ega mingisugust teadvuse elementi. Need väljad, mis eralduvad inimese ajust, peavad esiteks olema arvuliselt sama palju kui seda on neuronite loodud väljad inimese ajus ja teiseks need väljad peavad olema üksteise suhtes ruumiliselt täpselt samasuguses konfiguratsioonis nii nagu on neuronite poolt tekitatud väljade ruumiline paiknemine ja omavaheline interaktsioon inimese ajus. Ajust eralduvad väljad kõikjal kus esineb laengute polarisatsioon ja laengute polarisatsioon eksisteerib kogu inimese närvisüsteemi ulatuses – kõikides ajuosades ja närvisüsteemi piirkondades. Seega on eralduvate väljade arvukus vähemalt sama palju( tegelikult isegi suuremgi) kui inimese närvisüsteemis ja ka kõikide nende väljade ruumilised konfiguratsioonid üksteise suhtes jäävad täpselt samasugusteks võrreldes 86 miljardi laetud neuroni väljadega inimese ajus. Sellest järeldub see, et sellises ajust eraldunud väljade süsteemis „ peaks“ säilima inimese teadvus ja psüühiline tegevus.
Kunstlik kooma
Inimese kehast väljumine esineb alati siis, kui inimene on langenud sügavasse koomasse või kliinilisse surma. Sellisel ajal on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma või kliinilise surma ajal, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna ohutult.
Näiteks Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini töötajad. Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud veresooni pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb. Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada. Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise kõrvadesse pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli kuulda 100 detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma kehast väljumist ja seejärel nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem pärast üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam kasutada oma silmi ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet( nähtut ja kuuldut), mil ta oli õhus hõljunud. „ Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem. Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „ See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles oli mõlk.“ Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui mingisugune südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada. Hiljem oli Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „ Meil on probleem. Tema arterid on liiga kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl: „ Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja
145