Joonis 5 Sellisel juhul närviimpulsse ei ole ja seega ei esine ajuaktiivsust. Kuid sellegipoolest esineb närvisüsteemis laengute polarisatsioon.
Sisuliselt on närviimpulsid oma olemuselt kui elektrilaengute polarisatsiooni muutuste levimine ajas ja ruumis, mis põhjustavad tuhandete neuronite laenglemist ehk närvirakkude membraani laengute polarisatsiooni muutumist ajas. Neid võib mõista ka kui laengute polarisatsiooni „ häiritustena“. Kui aga närviimpulsid enam ei levi närvisüsteemis, siis närvisüsteemis eksisteeriv laengute polarisatsioon ei ole enam ajas ja ruumis muutuv ehk ei ole enam „ häirunud“. Ajus olevate närviimpulside lakkamise korral on tegemist juba inimese ajusurmaga. Aga nii võib olla ka kliinilise surma ajal. Ja kliinilise surma ajal on inimesed väidetavalt tõesti oma kehadest väljunud ja eksisteerinud ainult valgusena.
Närviimpulss ehk elektriline signaal tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja. Kui impulss suubub neuronisse, siis neuron hakkab laenglema, mis tekitab ruumis omakorda elektrivälja. See tähendab ka seda, et magnetväli muutus elektriväljaks ja kui neuronist väljub impulss, siis elektriväli muutub uuesti magnetväljaks. Magnetväli on oma olemuselt liikuv elektriväli. Niimoodi esineb ajus pidev elektri- ja magnetvälja üksteiseks muutumine, mis ongi tegelikult kogu aju funktsioneerimise füüsikaliseks aluseks. Elektri- ja magnetvälja üksteise muutumine esineb ka elektromagnetlaines, mis on võimeline ruumis eksisteerima ilma laengute olemasoluta. Närvirakud ehk neuronid ei ole ruumis üksteisest isoleeritud ja see tähendab seda, et kui neuronid ajus laenglevad, siis elektriväljade kaudu satuvad need üksteise suhtes interaktsiooni täpselt nii nagu laetud kehad ruumis. Kuid seevastu närvikiud( näiteks aksonid) on ümbritsevast ruumist isoleeritud rasvarikka müeliinkestaga. Kuna aksonite kaudu liigub elektriimpulss, mis tekitab magnetvälja( sest liikuv laeng tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja), siis isolatsiooni tõttu ei saa see interakteeruda ümbritsevas ruumis laenglevate neuronite väljadega. Selles mõttes on liikuvate elektriimpulsside ja paigalolevate laenglevate neuronite väljad üksteisest isoleeritud.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Närvirakkudes tekivad elektrilised võnkumised. See tähendab seda, et ajus on neuronite aktiivsused, mis korduvad teatud ajavahemiku tagant. Näiteks mingi kindel neuronipopulatsioon on aktiivne iga 20 ms tagant. Selles seisnebki ajurütmide olemus.
Ajurütmid on olemas alfa, beeta, teeta ja delta sagedusega. Näiteks delta rütm esineb inimesel sügava une ajal. Selle sagedus on kuni 4 Hz. Kuid delta rütm töötleb ka keskkonna rütme. Delta rütmi on täheldatud ka isegi kognitiivsete protsesside korral. Mäluprotsesside korral on oluline just teeta rütm, mis on 4-8 Hz sagedusega. Alfa rütm on sagedusel 8-12 Hz. Alfa rütm on seotud ajus paljude pidurdavate protsessidega ja aktiivse infotöötlusega. Kuid aktiivse infotöötlusega ja ka motoorikaga on seotud ka beeta rütm, mille sagedus on 12-30 Hz. Gamma sagedus algab alles 30 Hz ja lõpeb see enamasti 150 Hz juures, kuid on täheldatud ka 600 Hz gamma sagedust. Gamma rütm on seotud samuti aktiivse infotöötlusega, kuid samas ka teadvusega. Näiteks on ta seotud ka mälu- ja tajuprotsessidega, tähelepanuga jne. Sensoorse töötluse efektiivsust mõjutavad samuti gamma rütm ja rütmifaas.
Erinevad ajurütmid on erinevate funktsioonidega, kuid nende rütmide piirid ei ole tegelikult väga 133