eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne teise taevakeha ümber.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi pind( ehk „ aegruumi auk“) alati täiesti kera kujuline. Ajas rändamiseks peab füüsilise keha pinnal tekkima laengute polarisatsioon ja see tähendab „ aegruumi augu“ ajutist tekkimist elektrivälja energiatiheduse gradiendi poolt. Elektriväljas on olulised just ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks aegruumi auku. See tähendab seda, et aegruumi auk tekib mööda välja ekvipotentsiaalpinda( aegruumi augu kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust) ja seetõttu ei pea aegruumi auk olema täiesti kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga erinev. Näiteks inimese kujuga.
Aegruumi lõkspind ja inimese närvisüsteem: sissejuhatus
Ajas rändamise teooria järgi tekib elektrilaengute polarisatsiooni korral erimärgiliste laengute vahelise ruumala lähedusse aegruumi lõkspind. See tähendab seda, et inimene rändab ajas parajasti siis, kui selle sama inimese kogu keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese keha pinna peal ja otse selle all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha pinna pealne osa jääb siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.
Elektrilaengute polarisatsiooni esineb inimesel ka närvisüsteemis ja seda kogu ulatuses. Näiteks esineb seda kõikides närvides ja aju neuronipopulatsioonides. Närviraku ehk neuroni rakumembraan on elektrilaengute poolt polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel esineb elektriliste potentsiaalide vahe ehk elektriline pinge. Mööda neuroni aksonit liigub tegevuspotentsiaal rakumembraani depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest aega. Tegevuspotentsiaali tekkimist ja kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites laengute( s. t. ioonide) liikumine. Ajus on umbes 86 miljardit neuronit ja nende vahelised ühendusteed kokku ulatuvad 165 tuhande kilomeetrini. Närviimpulsid levivad samuti üle kogu närvisüsteemi. Repolariseerumis- ja depolariseerumisfaasid kokku moodustavad närviimpulsi ehk aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati maksimaalse amplituudiga kõik-või-mitte-midagi-seaduse järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis naabruses olev aksonipiirkond depolariseerub. Närviimpulss levib niimoodi mööda aksonit, mis on ümbritsetud müeliinkestaga. Aktsioonipotentsiaal levib selles ühest Ranvier ´ soonisest teise. Närviimpulsside levimiskiirused võivad vahel olla isegi rohkem kui 100 m / s. Aksonites, mille läbimõõdud ulatuvad umbes 20 mikromeetrini, esinevad kõige suuremad närviimpulside liikumiskiirused. Kuid näiteks müeliinkestata haistmisnärvi aksonites läbimõõduga umbes 0,2 mikromeetrit on liikumiskiirus ainult 0,1 – 0,2 m / s. Närviimpulsi amplituud on enamasti 120 – 140 mV ja impulsi kestus on umbes 1 ms.
Joonis 4 Niimoodi levib närviimpulss mööda närvikiudu. Sellega kaasneb ajuaktiivsus ehk tuhandete neuronite laenglemine. 132