„´ Abdu ´ l-Baha väidab, et hingede asupaik on siin samas meie maailmas, kuna eksistentsi tervikklikuse tõttu on olemas üksainus maailm: „ Kui te küsite, kus on see paik, siis teadke, et olemise maailm on üks ja ainus, kuigi selle tasandid on mitmesugused ja eristatavad... Need hinged, kes on puhtad ja rüvetamata, kõrgemal kehaliste raamide lagunemisest, kiirustavad ära Jumalariiki ja see riik on siinse maailma sees. Ent siinse maailma asukad ei tea tollest maailmast midagi, nad on nagu mineraalid või taimed, mis ei tea midagi loomade maailmast ja inimeste maailmast.““( Elu pärast surma, lk. 103)
„ Paljudes teistes mõttekäikudes selgitab Baha ´ u ´ llah, miks ta ei avalda teispoolsuse elu saladusi: „ Inimese füüsilise surma müsteeriumi ja tema tagasipöördumist Looja juurde ei ole teatavaks tehtud, ning see on seni jäänud lahendamata. Jumala õigluse nimel! Kui need oleksid ilmutatud, võiksid need tekitada nii palju kartusi ja kurvastust, võiksid ühtesid väga masendada, teised oleksid aga väga rõõmsad ja võiksid endale surma soovida ja vaibumatu igatsusega härdalt paluda, et õiglane Jumal – ülistatud olgu Tema au – nende surmatundi lähendaks. Kui keegi suudaks ettekujutada seda, mis on mõeldud niisuguse hinge( puhta, täiusliku ja õnnistatud hinge) jaoks Jumala, taevast ja maad valitseva Issanda valdustes, hakkaks kogu tema olemus kannatamatult igatsema seda kõrget, püha ja hiilgavat seisundit.““( Elu pärast surma, lk. 102)
Surmajärgse elu usuga kaasnevad ka igasugused nö. „ kummituslood“ ja poltergeisti nähtused, milles surnud käivad vahel Maa peal inimestel külas. Sajandite jooksul on inimeste subjektiivsesse maailma tekkinud nähtused, mida me tänapäeval nimetame paranormaalseteks nähtusteks. Sinna kuuluvad ka inimeste tundmused, mida nimetatakse dejavu-ks ja eelmiste elude mälestused. Kuna neid nähtusi on niikuinii juba varem üsna laialt kirjeldatud( näiteks läbi pop- ja massikultuuri), siis seega kirjeldame järgnevalt ühte haruldasemat ajaloos eksisteerinud juhtumit, mis viitab inimese elu jätkumisse pärast surma. Vaatame inglise koduperenaise Jane Evansi juhtumit. Evans on kirjeldanud oma seitset eelnevat elu ja seda hüpnoosi all olles. Oma eelnevaid elusid kirjeldades ei ole ta kunagi eksinud ajaloolistes faktides ega ka olme detailides. Evans elas oma esimese elu 200-ndail aastail Inglismaal ühe roomlase naisena. Teise elu elas ta juuditarina 12. aastasaja vahetusel Inglismaal Yorki krahvkonnas. Nimeks oli siis tal Rebecca. Pärast seda elas ta 15. sajandil teenijannana ühe prantsuse printsessi teenistuses ning 16. sajandil oli ta õuedaam Hispaanias. 18. sajandi alguses elas ta Londonis õmblejana. Muide 18. sajandi alguses räsis Inglismaad suur katk. Kuid viimase elu( enne praegust) elas ta USA-s Marylandis. Ta oli siis nunn ja nimeks Grace. Ta suri 1920. aastal. Väga paljud ajaloo ja arheoloogia teadlased on uurinud Jane Evansi kirjeldusi. Evansi juhtumit on väga põhjalikult uuritud ja ei ole leitud mitte mingisuguseid väärinformatsioone. Evansi kirjeldused vastavate ajajärkude maailmast on väga täpsed ja kooskõlalised ajalooliste allikatega. Teadlased on märkinud seda, et Evansi kirjeldatud mõndasid üksikasju ei ole võimalik teada ka siis, kui lugeda mis tahes mahus raamatuid. Selles mõttes ei ole tema kirjeldustes leitud mitte ühtegi viga.
Teadlased on üsna pikalt spekuleerinud, et dejavu tunde ja mineviku või „ eelmise elu“ nägemise võib inimesel põhjustada ajusse talletatud miljonite aastate jooksul miljardid erinevad kogemused, mis geenide abil tänapäeva inimese ajus seletamatul kombel taasaktiveeruvad. See tähendab seda, et aju loob üldistatuna uuesti seda, mille kohta ta oskab leida analoogiaid erinevate mälupiltide( mis on peidetud aju kõige sügavamatesse struktuuridesse) ja nüüdisajal asetleidvate elusündmuste vahel.
Tuntud kummituste uurija J. Illing jutustas Dr. Mattiesenile ühe juhtumi, mis oli asetleidnud tema lähedases tutvusringkonnas:
„ Üks mu hea tuttav praua suri 22 märtsil 1926 aastal. Umbes kümme minutit enne surmahetke palus tema mees haigelt, kes oli täie teadvuse juures, et naine ilmutaks ennast peale surma, kui see on võimalik, näiteks kella abil.“ „ Teen seda, kui saan“, vastas surija. Aprillikuu 6 päeva õhtul istus lesk koos tütardega elutoas, üks tütardest kirjutas kirja. Äkki tundis ta sundi vaadata kella, täpselt sel hetkel, kui pendel korraga kergelt võpatas ja seisma jäi. Kella oli sel päeval üles keeratud nii, et seismajäämist oli raske seletada. Siiski ei nähtud juhtumis algul midagi ebatavalist, sest kui pendel oli jälle liikuma lükatud, käis kell normaalselt. Aga kella seiskumine kordus järgnevatel nädalatel mitu korda ning üllatavaim asja juures oli see, et tunni-poolteise pärast hakkas kell iseenesest jälle käima, ilma et keegi
41