eksisteerivad otseselt ka inimeste keskel – maskeerudes „ inimeste välimusteks“ ja sulandades niimoodi inimühiskonna sisse. Nende tööd ja tegemised Maal on kohakuti üsna erinevad. Tulnukad on ise inimröövide käigus kontaktleritele öelnud, et mõned nende seast on need, kes kannavad ette maavälisele kogukonnale meie käekäigust – näiteks inimeste progressist, rahust, sõdadest jne. Teised olevat aga jällegi need, kes otseselt mõjutavad inimeste ühiskonna arengut – näiteks on nad siis õpetajad, teadlased, ärimehed, poliitikud vm. Maal pidavat neid olema kokku umbes veidi alla kolme miljoni.
1.6 Eshatoloogia
Eshatoloogia on inimese surma ja surmajärgset elu käsitlev religiooniõpetus. Seda võib mõista ka kui teispoolsuseõpetusena. Üksikisiku eshatoloogia keskendub nii õigete kui ka patuste hingede surmajärgsele käekäigule ja sellele, mis saab osaks nii ühtedele kui ka teistele pärast surma ja enne üldist inimkonna ülestõusmist. Üldine eshatoloogia käsitleb kogu inimkonna käekäiku, eriti viimsepäevasündmusi, mis on seotud surnuist ülestõusmisega ja viimsepäevakohtuga. Nii jagunebki eshatoloogia kaheks suureks uurimisharuks: üksikisiku eshatoloogiaks ja üldiseks eshatoloogiaks.
1.6.1 Üksikisiku eshatoloogia
Nii kaua, kui on eksisteerinud usk, on huvi ka sellise elu vastu, mis saab inimesele osaks alles pärast tema füüsilist surma. „ Eshatoloogilisi teooriaid“ on viljelenud peaaegu kõikide rahvaste uskumused. Usk elu jätkumisse pärast surma ulatub tuhandete aastate taha. Juba vana aja egiptlased huvitusid väga palju sellest, mis elu järgneb pärast inimese surma. Kuid Mesopotaamia rahvad väga suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Mesopotaamia rahvad soovisid enda eluiga pikendada nii palju, kui võimalik ja nad soovisid olla õnnelikud juba elades. Jumalate karistused patustele pidi teostuma juba nende eluajal ja kui see millegipärast ei teostunud, siis langes jumalate karistus patuste järglastele. Pärast surma pidid inimesed sattuma kohutavasse allilma, mis asus „ teiselpool allilmajõge“, mida pidi paadiga ületama. Allilmas pidavat inimesed sööma savi ja põrmu. Inimestel olevat tiivad nagu lindudelgi. Kuid vana aja kreeklaste tähelepanu oli pigem suunatud maisele elule, kui teispoolsele elule. Pärast surma pidi inimene minema Hadese riiki, mis oli kohutav ja sünge. Kreeklased pöörasid väga vähe tähelepanu teispoolsele elule. Nad keskendusid maapealse elu olemusele. Kreeklased uskusid seda, et sügaval maa all asub surnute riik. Kuid surnute riiki oli võimalik pääseda ka siis, kui purjetada mööda „ Okeanose jõge“, mis pidi ümbritsema kogu maailma. Usuti ka seda, et Acheron( allilmajõgi) piirab surnute riiki elavate maailmast. Selle jõe peal olev paadimees Charon pidi inimeste hingi hõbedaraha eest üle viima. Sellest tulenevalt pandi surnutele vanadel aegadel münte suhu. Allilmas elasid surnud täiesti elutult, milles ei olnud rõõmu, tahtmist ega eesmärki. Kuid Piibli Uues Testamendis on vähe räägitud sellest, et mis saab pärast inimese surma.
„... teispoolsus on teistsugune kui usulistes arusaamades – kui neid on olnud. Kes on pidanud ennast jumalakartlikkuks, ei kohtu Jumalaga palgest palgesse, vaid tema seisund sõltub sellest, kas ta vagadus on kasvanud välja tõelisest sisemisest vandumisest või on olnud ainult väline. Üks endine teoloog on öelnud: „ Ka siin ei saa Jumalat silmaga näha, nagu ei saa maa pealgi. Siin mõistame Tema armastust paremini, kui on võimalik maises elus, näeme palju selgemini Tema loomistöö kaunidust kui maise looduse keskel. Ei pea paika, et peamine taevases elus on kiita ja ülistada Jumalat... „.( Irma Weisen, lk. 132)
40