„ sissejuhatav“ või „ ettevalmistuv“ faas sügava une tulekuks. Analoogiline oli nii ka surmalähedaste kogemuste ilmnemistega, mida oli siiani arvatud olevat sureva aju viimasteks funktsioonideks. REM-uni on seega sügava une kaasnähtuseks.
Kuna REM-uni on pigem „ sissejuhatus“ või „ ettevalmistus“ inimese sügavasse unne suikumiseks, siis seega on sügava une( mitte REM-une) funktsioon inimese une põhifunktsiooniks. See tähendab seda, et küsimusele „ miks inimene vajab und?“ annab vastuse sügava une funktsioon, mitte niivõrd REM-une funktsioon.
Teadvus on seotud kindlalt neuronite laenglemistega ehk aju aktiivsusega. Kuid ärkvelolek on seotud pigem virgatsainetega( mis tegelikult on ka seotud omakorda neuronite aktiivsusega). See tähendab seda, et teadvuse sisu muutuse taga on aju aktiivsusmustri muutus, kuid inimese ärkveloleku muutus on seotud virgatsaine taseme muutusega. Näiteks noradrenaliini taseme langus ajus põhjustab inimese ärkveloleku kadumise ja nii on see näiteks REM-une ajal, mil inimene on küll teadvusel( nähakse und), kuid ei olda enam ärkvel.
REM-uni ja sügav uni esinevad alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Sügava une korral esineb ajus lokaalne ehk killustatud aktiivsus, mille korral on aju üldine aktiivsus asendunud aktiivsus-saarekestega, mis pole omavahel kontaktis. Sügava une korral puudub inimesel teadvus( s. t. unenäod) ja esineb ajus sünapsite vähenemine( Tononi). REM-une ajal esineb seevastu sama suur ajuaktiivsus, mil inimese ärkveloleku ajal. Esineb unenägude nägemine ja seega teadvus. REM-une ajal langeb selliste ühendite konsentratsiooni tase, mis vastutavad inimese virguse ja ärksuse eest. Näiteks langeb noradrenaliini tase REM-une ajal. Kõik need aspektid tõepoolest viitavad sellele, et REM-uni on lihtsalt sissejuhatus sügavasse unne. Sügava une funktsioon seisneb sünapsite vähenemises ajus, et stabiliseerida aju energiakasutus. Sel ajal puudub inimesel teadvus ehk ei nähta unenägusid. Kuid enne inimese teadvusetuse staadiumisse jõudmiseks peab inimene kaotama ärkvuse, mis tähendab seda, et teadvuse kaotusele eelneb ärkveloleku lakkamine. See avaldub aju noradrenergilise süsteemi aktiveerumises, mille korral ajus langeb noradrenaliini ja teiste keemiliste ühendite konsentratsioon, mis vastutavad inimese ärkvuse ja virguse eest. Juba ammu on teada, et ärkvelolek ja teadvus ei ole päris üks ja sama nähtus. Kuid samal ajal esineb ajuaktiivsus edasi, mil see oli ärkveloleku ajal. See kestab kuni sügava uneni ja sellega kaasnebki unenägude nägemine ehk teadvuse esinemine. Enne aju energia stabiliseerimisprotsessi ehk sünapsite vähenemise staadiumit( s. t. enne sügavat und), mil inimene on täiesti teadvusetus seisundis, lakkab inimese ärkveloleku aktiivsus, mis väljendub noradrenergiliste ühendite konsentratsiooni taseme languses, mida kirjeldabki meile Goldsteini ja Walkeri paradoksaalse une teooria.
Aju noradrenergiline süsteem
Und on kahte liiki: sügav uni ja REM-uni ehk paradoksaalne uni. Paradoksaalne uni on kiirete silmaliigutuste uni ehk REM-uni, mil nähakse unenägusid. Paradoksaalse une ajal esineb peaaegu täielik lihastoonuse kadu, kuid ajukoores esineb seevastu suur aktiivsus. Sügava une ajal unenägusid ei nähta. Sügava une ajal langeb inimese kehatemperatuur, südamelöögi sagedus ja üldine lihastoonus; väheneb mitmetes ajupiirkondades aktiivsus ja väheneb ka hapnikutarbimine. REM-une ajal esinev ajuaktiivsus erineb oluliselt sügava une ajuaktiivsusest, kuid sarnaneb suurel määral ärkveloleku omaga. REM-une ajal sarnaneb inimese ajukoore elektriline aktiivsus ärkveloleku omaga. Ka hapniku- ja glükoositarbimine on väga sarnane ärkvel oleku omaga – vahel võib see olla isegi suuremgi. See tähendab ka seda, et REM-une ajal nähtavad unenäod on kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu tekkinud suvalised ajuaktiivsusmustrid. Ajukoore suurenenud aktiivsusest hoolimata ei ole inimene siiski ärkvel.
31