REM-und, kaasamata sügava une tekkimist. See on nende teooria üks tõsisemaid raskusi, sest on ebaloogiline ja ebausutav, et REM-unel ja sügaval unel on olemas üksteisest eraldi seletatavad funktsioonid. Nii olla ei saa. Inimesel on kahte liiki und( REM-uni ja sügav uni), mis esinevad alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Seega peavad need olema omavahel kuidagi seotud, mitte nii et neil on erinevad funktsioonid nagu näiteks REM-une vajalikkust seletab Goldsteini ja Walkeri teooria, kuid samas sügava une funktsiooni seletab Tononi uneteooria. Nii olla ei saa. Tõeline uneteooria peab seletama samaaegselt mõlema une liigi funktsiooni.
Goldsteini ja Walkeri REM-une teooria on üles ehitatud selle une ajal toimuva virgatsainete muutustele. Noradrenaliini ja ka teiste stressi ning ärevusega seotud virgatsainete taseme langus on selle teooria üks põhilisemaid empiirilisi alustalasid ja lähtepunkte. Kuid just see on ka antud teooria üks kõige nõrgemaid kohti, sest siin võib olla kaks tõlgendus võimalust. Noradrenergiline süsteem võib küll viidata REM-une funktsioonile( mida Goldstein ja Walker ka usinasti teevad), kuid samas pole kindel, et kas tegemist võib olla lihtsalt REM-unega kaasnev protsess. Hoolimata paljudest Goldsteini ja Walkeri REM-une teooriat kinnitavatest empiirilistest uuringutest, jääb ikkagi võimalus, et kõik see, mida nende teooria meile kirjeldab, pole midagi muud kui REM-une seisundiga kaasnev nähtus.
Aju uuringutes tuleb ilmtingimata arvestada sellega, et kas mingi avastatud uus neurobioloogiline seaduspärasus on mingi teise nähtuse põhjuslikuks ilminguks või lihtsalt kausaalne ehk kaasnev nähtus, mis pole tegelikult põhjusliku iseloomuga. See tähendab seda, et nähtus või seaduspärasus võib olla kaasuseks mingile teisele nähtusele või see võibki olla mingi teise nähtuse ilmingu konkreetseks põhjustajaks. Seda nimetatakse korrelatsiooniks ja kausaalsuseks, mille korral on nähtused omavahel korrelatsioonis või on need omavahel kausaalses suhtes nii et ühe nähtuse avaldumisega kaasneb mingi teise nähtuse ilmnemine, mitte ei põhjusta selle avaldumist ehk ei ole korrelatsioonis. Seda peab ajuteaduses pidevalt arvestama, mis on ajuteadusele omane.
REM-unes nähakse unenägusid ehk esineb teadvus, kuid sügavas unes unanägusid enam ei nähta ehk teadvust ei esine. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb pigem ärkveloleku ajuaktiivsusega kui sügava unega ja nende teooria järgi tuleneb see just sellest, et REM-uni edendab inimese optimaalset emotsiooniregulatsiooni.
Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse REM-une faas. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb ärkveloleku ajuaktiivsusega, vahel on see isegi suuremgi. Kuid sügava une ajuaktiivsus erineb REM-une omast märgatavalt, olles mitte nii enam globaalse, vaid lokaalse aktiivsusega. Sügava une ajuaktiivsus on võrreldes REM-une omaga palju väiksem ja see on nö. „ killustatud“. See mõneti sarnaneb inimese langemisega koomasse või kliinilisse surma. Kliinilisse surma langemisel ehk pärast südame tegevuse seiskumist suureneb hetkeks ajuaktiivsus, mille järel alles siis lõpetab aju oma töö. Nii tundub olevat ka REM-une ja sügava une vahekorraga, mille korral suureneb ajutiselt enne sügavasse unne suikumist ajuaktiivsus. See tähendab, et enne sügava une ilmnemist suureneb ajuaktiivsus nii nagu enne aju kliinilist surma. Suurenenud ajuaktiivsusega kaasnevad unenäod( s. t. teadvus) ehk see, mida me nimetame REM-uneks.
Kui REM-une ajuseisund sarnaneb ärkveloleku omaga, siis inimese sügav uni sarnaneb kooma või kliinilise surmaga, mille korral ei esine teadvust. Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse alati REM-une faas. Selline järjekord pole kunagi olnud vastupidine, küll aga on inimesed olnud ka ainult REM-une faasis jõudmata sügavasse unne.
REM-uni ja sügav uni käivad alati käsikäes, juhul kui inimest ei äratata REM-une ajal üles. Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse alati REM-une faas ja see ei toimu mitte kunagi vastupidiselt. Sügav uni on inimese närvisüsteemile vajalikum kui REM-uni. See tähendab, et sügava une puudumine toob esile rängemad ajukahjustused kui REM-une puudumine. REM-uni ja sügav uni on omavahel lahutamatult seotud sarnaselt nii nagu aeg ja ruum. Sügava une funktsioon on seotud impulsside kuhjumise regulatsiooniga ajus, mis neurobioloogiliselt väljendub sünapsite vähenemises sügava une ajal. Seda on veenvalt näidanud Tononi empiirilised uuringud. Sellest võib mõneti järeldada seda, et sügava une ilmnemisega kaasneb REM-une staadium, olles sügava une „ sissejuhatav“ või „ ettevalmistuv“ faas. See tähendab, et REM-uni on tegelikult kõigest
30