( 14 – 30 Hz). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus( võivad esineda teetalained 4 – 7 Hz).
Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und, siis väheneb ühtlaselt tal ajus olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite ühendused( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel- samuti ka unedeprivatsiooni tõttu), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal vähenevad ajus olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa elektriimpulsid ajus enam nii vabalt liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.
Aja jooksul on välja pakutud väga palju une vajalikkusest seletavaid teadusteooriaid. Kuid maailmas esinevad ka sellised juhtumid, mille korral ei suuda seletust anda mitte ükski uneteooria. Need juhtumid on väga üksikud ja seega on need uneteaduses pigem erandiks kui reegliks. Näiteks Vietnamis elav mees nimega Ngoc Thai jäi pärast kõrge palaviku üleelamist täiesti unetuks. Alates 31. eluaastast pole mees juba 43 aastat kordagi maganud. Mees on sellest hoolimata nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt täiesti terve. Mees on püüdnud ka unerohte manustada, kuid see polevat teda aidanud.
Inimesed, kes on sündinud pimedatena, võivad sellest hoolimata näha visuaalseid pilte – näiteks oma unenägudes. Need on väga hägusad ja lühiajalised, kuid siiski äratuntavad. Võrreldes kaasasündinud vaegnägemisega ei ole nende nägemiskeskus kahjustunud ja seetõttu võib seal esineda teatud piiritletud aktiivsus. Seda nägemiskeskust ajus on võimelised stimuleerima ka teised meeled. See tähendab seda, et teised meeled, mis stimuleerivad nägemiskeskust, võivad oma enda info põhjal luua visuaalseid pilte ümbritsevast maailmast. Näiteks nahkhiired ja hammasvaalalised loomad kasutavad ultraheli ruumis navigeerimiseks või saagi püüdmiseks. Ultraheli korral muundatakse kudedelt tagasi peegelduvat heli elektrisignaalideks, mida arvutis loob inimene lootest või skanneeritavatest organitest visuaalse kujutise.
Paradoksaalse une funktsioon
Ameerika Ühendriikides asuvas California Ülikoolis Berkeleys töötavad teadlased A. Goldstein ja M. Walker hüpoteiseerivad, et REM-une funktsioon seisneb emotsioonide regulatsioonis. REMuni töötlevat emotsionaalset osa, mis on seotud mingi konkreetse sündmusega inimese elus ja peale selle aitab REM-uni inimest ettevalmistada unejärgseks optimaalseks emotsionaalseks funktsioneerimiseks. REM-uni tagab inimese unejärgse adaptiivse emotsionaalse funktsioneerimise. Goldsteini ja Walkeri teooria järgi aitab paradoksaalne uni, mis järgneb emotsionaalsele sündmusele, salvestada inimese mälestuse pikaajalisse mällu ja samaaegselt aitab REM-uni eemaldada mälestuselt ka emotsionaalse komponendi. See tähendab seda, et REM-uni teostab mälestuse järeltöötlust, mis aitab kinnistada mälujälge ja võtab sellelt ka emotsionaalse komponendi. REM-uni vähendab unejärgset emotsionaalse reaktsiooni intensiivsust ja aitab eristada olulist ebaolulisest. Näiteks pärast magamist esinevad inimeste madalamad hinnangud selle kohta, et kui negatiivseteks loetakse emotsionaalse sisuga pilte.
Aju limbiline süsteem reguleerib inimese motiveeritud ja emotsionaalset käitumist. Limbilise süsteemi suuremad osad on mandelkeha, hipokampus, hüpotalamus ja haistesibul. Need kõik on omavahel funktsionaalselt seotud, mis paiknevad ajukoore all. Kuid paralimbiline süsteem jääb limbilise süsteemi ja ajukoore vahele. Seal asub näiteks insula.
Goldsteini ja Walkeri uneteooria püüab seletada REM-une tekkimist ja vajalikkust inimese ajule jättes sealjuures täielikult kõrvale sügava une funktsiooni. Nende teooria hõlmab ainult inimese
29