Peale kvalitatiivse elamussisu on olemas ka intentsionaalne struktuur, mis seisneb mõtete sisus ja nende tõeväärtustes. Näiteks teletorn on 314-ne meetri kõrgune, kuid kuidas peaks ajus olev neuronaalne aktiivsus käima teletorni kohta ja kuidas seletada seda, et antud teletorni kõrgus on õige või väär? Põhimeeleolud ja põhihoiakud on eranditeks nagu näiteks põnevus ja pessimism. Intentsionaalsuse probleemi on püütud lahendada nõnda, et neuronaalne protsess käib X-i kohta parajasti siis, kui ta on teatud kausaalses suhtes X-ga( Jerry Fodor) või kui ta on X-i usaldatav indikaator( Fred Dretske) või kui protsessi evolutsiooniline funktsioon on inditseerida X-i( Ruth Millikan).
Teadvustamine võtab aega. Teadvuselamuse tekkimiseks kulub teatud ajaperiood. See viitab sellele, et teadvus on mingi protsessi tagajärg, mitte protsess ise. Mis protsess see olla võiks, mille tagajärjeks on teadvuse tekkimine?
Sissejuhatus teadvuse olemuse mõistmiseks
Kuidas aju loob audiovisuaalse maailma, „ milles“ me igapäevaselt elame? See on põhimõtteliselt sama küsimus, et kuidas tekib ajus teadvus? Tajutava „ pildi“ tekkimine ajus ongi teadvuse tekkimine. Ei ole nii, et teadvuse olemasolu loob tajutava pildi eksisteerimise või vastupidi. Need ei ole eraldiseisvad nähtused, vaid on üks ja sama olemus. Ükskõik kuhu inimene ka ei läheks ja mida ta ka ei teeks, teadvus on alati kõikjal temaga.
Millegi mõistmiseks tuleb püstitada loogilised eeldused, mille najal hakkab välja kujunema teaduslik teooria. Kuna teadvuselamuse materiaalseks aluseks on ajus funktsioneerivad neuronivõrgustikud, siis võib kindlalt järeldada seda, et teadvust ei ole tegelikult olemas, vaid see on illusioon, mis avaldub neuronivõrgustike funktsioneerimise tulemusena. Füüsika seisukohalt ehk objektiivselt ei ole näiteks ka maailm värviline, mis aga subjektiivselt meie teadvustes näib. Teadvuselamus ise on illusioon ehk seda pole tegelikult olemas, vaid selle asemel on reaalselt olemas neuronid ja nende füüsikalis-keemilised talitlused. Kui me mõistame seda, kuidas teadvuselamust tegelikult olemas ei ole, siis mõistame me ka seda, et kuidas tekib teadvus ajus ja mis see täpselt on. See tähendab, et teadvuse olemuse mõistmine algab sellest, et reaalsust ei ole tegelikult olemas. See viibki meid teadvuse olemuse mõistmiseni.
Üks illusioon viib teise illusiooni tekkimisele. Teadvus on seega omavahel seotud illusioonide kombinatsioon. See tähendab seda, et ühe konkreetse illusiooni tekkimine on aluseks kõikide teiste illusioonide tekkimisele ehk ainult ühest seaduspärasusest peab olema võimalik tuletada kõik teadvusega seotud aspektid. Nii on ka füüsikas. Näiteks kõik kvantmehaanika seaduspärasused on tuletatavad sellest, et osakesed käituvad lainetena. Teadvuse mõistmiseks on vaja üles otsida ja leida alusseaduspärasus, mis võimaldab „ tuletataval teel“ mõista kõiki teadvusega seotud fenomene. Näiteks Lorentzi teisendustest on võimalik tuletada kõik erirelatiivsusteoorias kirjeldatavad füüsikanähtused. Antud juhul peame mõistma teadvuse fundamentaalseks aluseks olevat illusiooni, millest on võimalik tuletada kõik teised illusioonid, mis on aluseks kõikvõimalikele teadvuse fenomenidele.
Me võime teadvuses kogeda miljoneid erinevaid teadvuselamusi, kuid igal ajahetkel me kogeme nendest ainult ühte. Inimene võib tajuda oma elu jooksul miljardeid erinevaid teadvussisusid. On loogiline järeldada, et kui me teame vähemalt ühe teadvussisu tekkimist ja olemust miljardite teiste teadvussisude seast, siis põhimõtteliselt on teada ka kõikide teiste teadvussisude tekkimise ja olemuse põhimõte. Teadvussisude meeletu rohkus ja nende variatsioonide rikkus ulatub miljarditesse, kuid ükski neist ei ole millegi poolest teistest erilisem või eelistatum ehk kõik need miljardid teadvussisud tekivad ühe ja sama põhimõtte järgi. Põhiolemus on nendel kõigil üks ja sama. See tähendab, et teadvuse olemuse mõistmiseks piisab teada ainult kõige algelisema(
8