tegelikult inimene ise ehk maailma vaatleja. See tähendab seda, et üksteisest lahutamatut kaks illusiooni( ajust väljas toimuvad nähtused ja aju sees olev „ miski“) on illusionaarseks aluseks inimese mina ja maailma suhte tekkimisele. Inimese mina ja maailma suhtel baseerub inimese mina tunne. Kui ei oleks maailma, poleks ka inimese „ minat“. Inimese mina tunne tekitab omakorda eneseteadvuse illusiooni. Mina ja maailm on „ polaarsus“, mis on üksteisest lahutamatud nii nagu magneti põhja- ja lõunapoolus. Üks ei tule ilma teiseta ehk kui poleks maailma, poleks ka inimese „ minat“.
Kui ajus tekib illusioon, et midagi toimub ajust väljas, siis see tekitab omakorda illusiooni, et „ miski“ on ka aju sees, „ kes“ nagu vaatleks( või jälgiks) maailma, mis „ asub“ meist väljas. See esmapilgul tundmatu „ keegi“ ehk maailmavaatleja on tegelikult inimene ise. See tähendab seda, et virtuaalse reaalsuse tekkimisega inimese ajus kaasneb kaks teineteisest lahutamatut poolust, mille korral tekib ajus virtuaalne reaalsus ümbritsevast reaalsest keskkonnast ja koos sellega ka vaatleja, „ kes“ ümbritsevat maailma vaatleb ja jälgib. Vaatleja tekkimise illusioonil baseerub inimese mina tunne, mis sisaldab endas isiku mõistet: mina ehk isik. Kõik see kehtib ka unenägude korral, mil inimene on samuti teadvusel.
Vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid on ka inimese nägemisvälja anatoomiline struktuur. Näiteks inimese nägemispiirkonna ulatus ruumis ei ole 360 kraadi ümber pea, vaid umbes pool sellest ehk 180 kraadi, kui inimene liigutab pea asemel ainult oma silmamunasid. Kõik see, mis jääb sellest ulatusest välja ehk mis ulatub inimese kuklapiirkonda, on inimese teadvusest väljas ehk antud juhul teadvusetu nägemisväli. Näiteks kui me paneme oma käe kuklapiirkonna ulatusse, siis me oma kätt enam ei näe. Kui aga käe asetame oma silmade vahetusse lähedusse, siis me juba näeme( s. t. teadvustame) oma armast kätt. Oluline on siinjuures mõista seda, et seda teadvusetut nägemisvälja ei näe me mingi musta fooni piirkonnana( nagu me silmad kinni hoides või pimedas ruumis viibides „ näeme“), vaid me ei näe ega taju kuklapiirkonda jäävat välja üldse ehk inimene ei ole võimeline nägema selja taha. Mitte teadvustamine ja musta fooni nägemine ei ole kindlasti üks ja sama. Selline nägemispiirkonna jaotus on vaatleja illusiooni tekkimise üks aluseid. Näiteks 180 kraadi ulatuses olev nägemisväli sarnaneb kino saalis vaadatava kinolinaga, mille peal jookseb film ehk antud juhul maailmapilt. Kuid inimese nägemispiirkonnast välja jääv ala sarnaneb aga pimedas kinosaalis istuva publikuga, kes kinolinal jooksvat filmi vaatleb ja jälgib. Nende kahe vahel on sarnasus ilmne.
Mis on teadvus?
Kui me vaatame ajju sisse, siis me näeme seal laenglevaid neuroneid, kuid mitte mingisugust pilti. Pildi ümbritsevast maailmast loob ainult meie enda aju( ehk võib piltlikult öelda ka nii, et inimene näeb pilti ainult“ ajust välja vaadates”). Kogu teadvuse teaduse kõige kesksem probleem seisnebki selles, et miks ja kuidas kaasnevad aju neuronaalsete protsessidega inimese subjektiivsed kogemused? Seda võib mõista ka nii, et kuidas aju loodud virtuaalne reaalsus tekib? Kuidas aju loob virtuaalse reaalsuse, milles me kõik igapäevaselt elame? Näiteks tekib inimesel“ valutunne” parajasti siis, kui ta kõrvetab oma näpud ära ja selle tagajärel liiguvad teatud ärritused teatud ajupiirkonda, kus neid töödeldakse. Sellisteks inimese vaimuseisundite elamussisudeks nimetatakse kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka fenomeniliseks teadvuseks. Valu tunne on C-kiudude aktivatsioon. See tähendab seda, et valu, kui eriline teadvuse kvaliteet ja närvirakkude ehk neuronite teatud elektrilised nähtused on üks ja sama. Kuidas saab olla, et elektrilised nähtused ja teadvusilmingud( s. t. hingeseisundid) on üks ja sama?
7