närvirakud muudavad valgussignaalid ajurakkude aktiivsusmustriks. See sarnaneb fotokaamera tööprotsessiga, mille korral muudetakse ümbritseva maailma valgusmustrid fotokaamera elektrisensorite aktiivsuseks. Näiteks enamus ajast vaatlevad imikud ümbritsevat maailma, mis on peamine tegevus kogu esimese paari eluaasta jooksul. Imikute aju saab andmeid kiirusega 30 pilti sekundis, mis võimaldab imikul hinnata ümbritsevas maailmas leiduvate objektide erinevaid omadusi. Sarnaselt sellega muudab mikrofoni elektroonika õhuvõnkumised arvuti jaoks numbrite jadaks nii nagu närvirakud inimese kõrvas muudavad õhuvõnkumised elektrisignaalideks. Vestluste helisignaalid koosnevad silpide jadast, mis on piiratud mingi arvuga.
Inimese aju sisendiks on meeleelundite neuronite aktiivsused ja arvutuste tulemusena määrab väljund ehk tuhanded numbrid inimese keha lihaste aktiivsused. Ajurakkude vaheliste ühenduste tugevus ja muster kontrollib aju sisendnumbrite muutumist väljundnumbriteks.
Sünapsid on ajus pidevas muutumises. Närvisignaalide mustrit ajus mõjutavad neuronite vahelised ühendused ja sünapsite muutused ajus. Seega ajurakkude vaheliste ühenduste tugevused on reguleeritavad ehk muudetavad. Ajurakkude vahelised ühendused ja nende täpne tugevus kontrollivad närvivõrgus liikuvat andmeanalüüsi.
Aju mõõdab erinevate objektide erinevaid omadusi. Selle tulemused jaotab aju vahel loomulikesse gruppidesse. Ajus moodustunud andmegrupid vastavad eri liiki objektidele, mis leidub meie reaalses maailmas. See võimaldab andmeanalüüsil tuvastada erinevate objektide kategooriaid, mis eksisteerivad meie objektiivses reaalsuses. Kui närvivõrk mõõdab enda aktiivsuse statistilisi jaotusi, siis õpib närvivõrk leidma erinevate objektide kategooriaid. Niimoodi käib ajul maailma statistika avastamine ehk mõõdetakse närvivõrgu komponentide statistikat. Erinevate objektide omaduste statistiline jaotus määrab ära ümbritseva maailma efektiivse tajumise. Kuid statistiline analüüs saab toimuda ainult siis, kui aju on kogunud suurel hulgal andmeid.
Paljud andmed jagunevad iseenesest kategooriateks hoolimata erinevate liikide andmete erinevast struktuurist. Aju jaotab ümbritseva maailma erinevateks kategooriateks. Näiteks maailmapilt võib sisaldada selliseid objekte, mis on tavaliselt erinevat sorti.
Inimese „ mina tunne“
Virtuaalse reaalsuse tekkimine ajus ongi oma olemuselt teadvuse tekkimine. Aju loodud virtuaalne tegelikkus ümbritsevast reaalsest keskkonnast ja teadvus ei ole tegelikult üksteisest eristatavad ehk omavahel lahus olevat. See tähendab seda, et teadvus ei loo vortuaalset keskkonda meie ajudes( s. t. maailmapildi tekitajaks ei ole teadvus), vaid ajus tekkinud virtuaalne maailm on teadvusliku seisundi tekitajaks.
Virtuaalne reaalsus meie ümbritsevast keskkonnast on ajus loodud nii, et jääb mulje, et see eksisteeriks väljaspool meie aju. See tähendab seda, et tekib illusioon, et midagi toimub ajust väljas ehkki tegelikult eksisteerib kõik nähtu meie enda ajupiirkondades. Näiteks kui me lööme oma armsa varba ära, siis tekkiv valutunne eksisteeriks nagu varba enda asukohas, kuid tegelikult tekib valutunne ikkagi meie enda ajupiirkondades. Täpselt sama on ka visuaalse pildi vaatlemisega. Tundub, et meid ümbritsev maailmapilt „ asuks“ justkui meist sõltumatult väljaspool meie aju, kuid tegelikult tekib see meie enda peaaju piirkondades. Illusioon, et midagi toimub ajust väljas, käib ajus tekkiva virtuaalse reaalsusega kaasas, olles seega selle kaasnähtuseks.
Kui ajus tekib illusioon, et midagi toimub väljaspool aju, siis see tekitab omakorda illusiooni, et „ miski“ on ka aju sees. See on analoogiline elektrilaengu tekkimisega looduses, mille korral tekivad elektrilaengud alati paaris. See tähendab, et kui kuskil tekib positiivne laeng, siis kindlasti tekib ka negatiivne laeng. Nii on ka ajus tekkiva virtuaalse keskkonnaga. Kui ajus tekib illusioon, et midagi toimub ajust väljas, siis see tekitab omakorda illusiooni, et „ miski“ on ka aju sees. See „ miski“ ongi
6