Kuidas selline seos kineetilise energia ja aja vahel saadakse, seda näitame aga edaspidi
teleportmehaanikas.
Analoogiliselt võiks samamoodi teha ka pikkuse pikenemisega ( mitte ajavahemike lühenemisega ), kuid seda me pikemalt ei hakka käsitlema.
Välja tsentrist eemaldudes ilmneb „üha enam“ aja ja ruumi „eksisteerimine“. Sama on tegelikult
ka Universumiga, kui see algsingulaarsusest „paisuma“ hakkas. Välja puhul on näha seda, et peale
ruumi eksisteerimise ilmnemist hakkab ka aja eksisteerimine ilmnema. Sama on analoogiliselt ka
Universumiga. Võib öelda ka nii, et kui Universumi ruum paisub, siis peab „paisuma“ ka aeg ja see
avaldub Universumi ruumi paisumise kiirenemises. Selgitame seda „asja“ veidi süvendatult järgmiselt.
Universumi ruumala suureneb ajas ( Universum paisub ). Füüsikaliselt võib see tähendada seda,
et „ruumi tuleb juurde“ teatud aja jooksul. „Enne“ Suurt Pauku ei olnud olemas aega ega ruumi.
Need aga „tekkisid“ alles pärast Suurt Pauku. Universumis tuleb ruumi „juurde“. Sellist effekti (
ruumi juurde tulemist ) tuntakse ka relatiivsusteooriast näiteks keha pikkuse kontraktsioonina, kuid
antud juhul on tegemist vastupidise olukorraga – ruumi tuleb juurde ( keha pikkus pikeneb ), mitte
et ruum hakkaks kaduma ( keha pikkus väheneb ). Need on oma olemuselt sarnased ehk analoogsed ja vastupidised „nähtused“.
Aeg ja ruum – seda, et Universumi ruumala paisub ajas on „asja“ ruumiline komponent ( osa ),
kuid paisumise ( ehk kui liikumise või muutumise ) kiirus on „asja“ ajaline komponent ( osa ). Füüsikaseadus ütleb meile seda, et aeg ja ruum ei saa olla üksteisest lahus. Need kaks moodustavad
kokku üheks komponendiks, mida siis vastavalt nimetatakse aegruumiks. Kui üks neist muutub,
muutub samas ka teine ja vastupidi. See tähendab seda, et kui Universumi ruumala suureneb, siis
vastavalt peab „suurenema“ ka aeg ( kestvus). Kui Universum paisub, peab „paisuma“ ka aeg ja see
avaldub Universumi paisumise kiirenemises.
Aja eksisteerimise ilmnemine avaldub Universumis kahte erinevat moodi. Esiteks Universumi
enda eksisteerimise kestvus üha enam suureneb ( pikeneb ) ja teiseks - „aja juurde-kasv“ kiirendab
Universumi ruumi ( ruumala ) paisumist. Üks on Universumi enda eksisteerimise aeg ehk kestvus (
ehk Universumi vanus ). Teine seisneb Universumi paisumise kiiruses. Just selle teise variandiga
siin ongi tegeletud.
Näiteks erirelatiivsusteoorias tunneme aja aeglenemist ja pikkuse lühenemist. Kui keha pikkus
lüheneb ( toimub ruumi „kadumine“ ), siis vastavalt ka aeg aegleneb ( ehk aeg hakkab „kaduma“ ).
Antud juhul ( sii