rist eemaldumisel toimub võrreldes aja aeglenemise ja pikkuse lühenemisega vastupidine efekt ( seda siis välja tsentrist eemaldumisel, mitte tsentri poole lähenedes ). Mida suurem on välja raadius
tsentrist ( r ), seda „vähem“ aeg aegleneb ja pikkus lüheneb – seda siis matemaatiliselt järgmiselt:
Aja aeglenemist võib käsitleda ka kui aja „kadumist“ ja pikkuse lühenemist siis vastavalt ruumi
„kadumisena“. Kuid kehtib ka vastupidine „olukord“. Näiteks välja tsentrist eemaldumisel aega ja
ruumi hoopis tuleb nagu „juurde“, mitte et need ära kaoksid. Sellise formalismi kasutamine on olemas relatiivsusteoorias. Seal on seda aga põhjalikumalt käsitletud.
Eelolevale öeldule illustreerigu järgmine näide:
Sellepärast, et
Siin on näha seda, et aega ja ruumi ei ole välja tsentris ( teatud ulatusega R ). Järelikult sellele
lähenedes hakkab aeg ja ruum kaduma, mis väljendubki aja aeglenemises ja keha pikkuse
lühenemises.
Relatiivsusteooria kinnitab meile seda, et aeg ja ruum on üksteisest lahutamatud. Aeg ja ruum
moodustavad kokku ühe terviku, mida nimetatakse aegruumiks.
Kuna välja tsentrist eemaldumisel ajavahemikud lühenevad ( ja „ruumi“ pikkus pikeneb, mis
oma olemuselt ongi Universumi paisumine ) ja arvestades järgmist lihtsat seost aja ja ( kineetilise )
energia vahel:
( kus m on näiteks galaktika mass ja E on selle kineetiline energia ), siis valemist on näha seda, et
ajavahemike lühenemisel ( ehk t väärtuse vähenemisel ) galaktikate kineetiline energia kasvab:
37