valgusekiiruse konstantsuse printsiip. On näha seda, et Universumi paisumine ( selle kiirus ) on
seotud valguse kiirusega. Ja kui Universumi paisumine on seotud valguse kiirusega, siis on see seotud ka ajas rändamisega.
„Filosoofilised“ aspektid:
Universumi ruumala suureneb ajas ehk Universum paisub. Galaktikad „ise“ ei liigu, vaid ruum
paisub ja selle tulemusena galaktikad eemalduvad üksteisest. „Ise“ galaktikad aga ei liigu. Ainult
„ruum liigub“. See on nii pigem galaktika parvede ja superparvede korral, mitte galaktikate tasandil.
Universumi paisumine kiireneb. Mida kaugemal asub meist galaktika ( parv või superparv ), seda
kiiremini see meist ( vaatlejast ) eemaldub. Universumi paisumine ei ole nagu õhupalli paisumine.
Universumil „endal“ ei ole ( ilmselt ) tsentrit.
Nüüdisaegne kosmoloogia võib kindlalt öelda seda, et Universum on kinnine, suletud ja
ruumiliselt lõplik ainult siis kui Universumi mass on nii suur, et valguse kiirust ületab paokiirus.
Selle Universumi raadiuse määrab ära gravitatsioonijõud mingisuguses kindlas punktis, kust alates
edasi ei ole võimeline miski liikuma, sest selle gravitatsioonijõud on nii suur, et isegi valguse kiirus
ei pääse sealt enam välja. Ka lõplikul Universumil ei ole olemas piiri. Kuid Universumi tegelikku
eluiga ja ruumala on võimalik kindlaks teha just astronoomiliste vaatlustega. Kindlaks on tehtud
seda, et kui Universumi keskmine tihedus on väiksem kui 10-29 g/cm3, siis on Universumi ruumala
lõpmatu. Kui aga keskmine tihedus on ikkagi suurem, siis ruumala on lõplik. Nüüdisaegsete
vahenditega on võimalik vaadelda umbes 100 miljardit galaktikat. Sellest tulenevalt võetakse
praegusest vaadeldavast Universumist raadiuseks umbes 15 miljardit valgusaastat. Kuid sellisel
juhul saab Universumi keskmine tihedus olema 10-30 g/cm3. Universumi keskmine tihedus saadakse
siis, kui jaotatakse ära kogu ruumis ühtlaselt kõigi galaktikate aine ja kiirgused, mis Universumis
liiguvad. Selline keskmine tihedus on kümme korda väiksem kriitilisest tihedusest. Saadud tiheduse
välja arvutamisel on arvestatud ainult nähtavaid tähti. Seepärast ollakse veendumusel, et
Universumi tihedus on tegelikult palju suurem. Universumis võib leida näiteks musti auke,
elementaarosakesi, väikeste helendustega tähti ja saadud tihedusest umbes 10 korda rohkem
nähtamatut ainet. Seetõttu peab olema Universumi kõverus väga suur. Kui Universumi ruumala on
lõpliku väärtusega, siis elame nagu suures mustas augus. Selle keskmine tihedus on kõrgvaakumist
palju väiksem. Universumi paisumine viitab asjaolule, et kauges minevikus pidi Universum olema
ülitihedas olekus ja väga väikeste mõõtmetega.
Kuid Universumi ( kogu ) ruumala ei saa olla lõpmatult suur. Seda siis vähemalt praegusel
ajahetkel. Kui see aga oleks lõpmatult suur, siis Universum ei saaks ju üldse paisuda. „Lõpmatult
suur ruum- ala suureneb veelgi ajas“. Nii ei saaks olla. Kui aga julgeksime rohkem „filosofeerida“,
siis tõsta- taksime aga järgmise probleemi. Näiteks kui me ei tea seda, et kui suur on siis meie
Universum ( tegelikult oma ruumalalt ), siis kuidas me seda teame, et Universumi ruumala üldse
suureneb ajas? See on eelkõige lihtsalt huvitav filosoofiline probleem – selle üle on hea mõtiskleda.
Seda, et miks Universum paisub, ei olegi põhjustajaks nn Suur Pauk. Universum paisub, sest et
erinevad ajahetked on samas ka erinevad ruumipunktid, nii nagu näitab meile kera paisumise
mudel. Universum oli küll algstaadiumis ülikõrge temperatuuriga ( millest säilis tänapäeval eksisteeriv reliktkiirgus ), kuid mingisugust „plahvatust“ ei olnud.
39