teadustes. Näiteks matemaatikas allutati kriitilisele analüüsile hulgateooria ja matemaatilise
mõtlemise loogilised alused. Füüsikas loodi kvantmehaanika ja relatiivsusteooria. Bioloogias tekkis
geneetika. Fundamentaalsed teooriad tekkisid ka veel meditsiinis, psühholoogias ja teistes humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kujunes välja teadusfilosoofia ja teadusmetodoloogia. 20. sajandi teist
poolt on nimetatud teaduse ja tehnika revolutsiooniks, sest sellisel ajal tekkis tehnoloogia kindlale
teaduslikule alusele. Teadus ja tehnoloogia hakkasid väga kiiresti arenema. Sajandi lõpul võidutses
infotehnoloogia areng. Inimeste saientistlik hoiak mõjutas väga teaduse domineerimist ühiskonnas,
kuid see oli enamasti siiski optimistlik, arengu progressi uskuv ja toetav. Nii oli see just 20. sajandi
esimestel kümnenditel. Üha enam aktsepteeriti teaduse sõltumatust ja objektiivsust. Progressi ja
täiuslikkuse poole viivad alati teadmised ja teaduslik tõde. Läbi teadusliku analüüsi on võimalik
vigu parandada. Ka inimese mõistus saab aru sellest, et mis on hea, õige ja ilus. Arvati, et nende
kolme vahel ei ole olulisi vastuolusid. Teadus on sotsiaalselt kasulike teadmiste paradigma, mis on
neutraalne ja objektiivne. Ka objektiivsete teadmiste väljendamise vorm peab olema ratsionaalne,
läbipaistev ja see peab toimima ainult tunnetatud maailma kirjeldajana. Kuid tekkisid neis sisaldavad ohud, mille üle hakati pead murdma. Näiteks tuumaenergeetikas tehtud avastused. Hakati kahtlema modernistliku kultuuri alustes. Sellesse hoiakusse suhtusid skeptiliselt ka paljud humanitaarteadlased.
( Laanemäe 2007, 272-285 )
2.4 Loodusteaduste evolutsioon
Teaduse arengu varasematel perioodidel koguti peamiselt fakte olemasolavate teooriate põhjal.
See tähendab seda, et vanade teooriate asemele või kõrvale tulevad uued teooriad, mis annavad
vähemalt näiliselt paremaid seletusi. Ka teaduse läbimurded toimuvad aegamisi. See tähendab, et
see toimub paljude teadlaste koostöö tulemusena, mitte aga ühe geniaalse teadlase jõupingutusena.
Hiljem seletavad juba teadusajaloolased erinevate teooriate tähtsust, päritolu ja kujunemist.
Mõndade teooriate või nende loojate tähtsust on tunnistatud hoopis kaua aega hiljem nende tekkeajast. Mitte iga prohvet ei ole kuulus omal maal või omas ajas.
Teadmisi looduse kohta hakati koguma esimesena just Idamaade tsivilisatsioonides – näiteks
Babüloonias, Egiptuses, Hiinas, Indias jne. Kuid kreeklased olid esimesed, kes lõid teaduse süstematiseeritud käsitluse. Nad ei lähtunud enam jumalatest, vaid hoopis seletasid maailma nii nagu
loodus seda näitab. Üks neist oli tuntud Aristoteles, kes süstematiseeris peaaegu kõik sel ajal
olemasolavad teadmised. Ta lõi põhjapanevaid teooriaid paljudes teadusharudes. Väga kaua olid
Aristotelese teadusvaated aktsepteeritavad ja autoriteetsed, kuid päikesekeskse maailmasüsteemi
matemaatilise teooria arendas välja Klaudios Ptolemaios. Arvatakse ta olevat ka matemaatilise kartograafia looja.
Universaalseid loodusseadusi avastati läbi hüpoteeside täpse püstitamise ja nende kindla kontrollimise teel. Maailm näis olevat nagu mingi kindel mehaaniline masin, mis töötas kindlate seaduspärasuste alusel. Galileo Galilei oli esimene, kes pani aluse teaduslikule eksperimenteerimisele ja ta
tõlgendas matemaatiliselt oma katsetulemusi. See ongi oma olemuselt seletav loodusteadus. Galilei
kasutas esimesena mõõteriistu nagu näiteks termomeetrit, baromeetrit, teleskoopi jm. Isaac Newton
lõi klassikalise mehaanika põhiseadused, millest said uue maailmapildi üheks oluliseimaks osaks.
Just uusaja esimesel poolel koguti väga palju andmeid Maa looduse kohta. Nende andmete süstematiseerimine nõudis üsna harituid looduse asjatundjaid. Paljudes teadusharudes ja paljudes
paikades olid omad geeniused. Näiteks Karl Linne süstematiseeris elusolendeid kasutades selleks
ladinakeelset teaduslikku terminoloogiat, mis põhines peamiselt vähestel morfoloogilistel tunnustel.
Karl Linne loodud süsteemi alusel sai süstematiseerida väga paljusid taime- ja loomaliike. Alexander von Humboldt lõi süstemaatilise kirjeldava geograafia. Ta oli ka paljude teadusharude põhiteooriate looja.
Ka bioloogias, geoloogias ja geograafias püstitatakse hulganisti hüpoteese, et loodust seletada.
Mõned neist hüpoteesidest osutusid edukateks, mõned aga väärateks või lihtsalt oma ajast ette.
49