harude üheks fundamentaalseks „intellektuaalseks“ ülesandeks.
( Laanemäe 2007, 272-285 )
2.3 Teaduse üldine ajalugu
Teadus tekkis koos mütoloogiaga, kuid eraldus sellest aja jooksul, arenedes alles hiljem. Samamoodi oli ka teiste inimese teadvuse vormidega nagu näiteks religioon, kunst jne. Teaduse ajalugu
on läbinud palju muutusi ja „metamorfoose“, tõuse ja mõõnu. Mõned valdkonnad, mis kuulusid
kunagi teaduse koosseisu ( näiteks alkeemia, astroloogia jt ) eraldusid teadusest juba kaua aega
tagasi.
Ei ole olemas ühte nägemust sellest, kuidas jaotada teaduse ajalugu perioodideks. See on üsna
keeruline. Kuid kõige enam levinumad liigitused on tehtud just loodusteaduste vaatenurgast. Nii on
teaduse ajalugu jaotatud nelja olulise perioodi vahel.
Näiteks esimene periood teaduse ajaloos algas asimesel aastatuhandel eKr ja kestis kuni 16. sajandini. Nimetatud perioodi on vahel nimetatud ka „teaduse eelajalooks“, mis ei ole tegelikult väga
õige. Sellise perioodi jooksul kujunesid välja koos argiteadmistega ühed esimesed mütoloogilised ja
filosoofilised ettekujutused loodusest ja maailmast. Just antiigi natuurfilosoofias esinesid kõige selgemini algteadmised loodusteaduste vallast. Näiteks natuurfilosoofiast eraldusid esimestena matemaatika, astronoomia ja meditsiin. Nende teadmiste kasutamine praktikas ei olnud veel kaugeltki
võimalik. Keskaja perioodi jooksul olid loodusteadused „tõrjutud perifeeriasse“. Sellisel ajal oli
levinud kõige rohkem just humanitaaria, kuid sedagi pigem religioonifilosoofias ja teoloogias, mis
on andnud samuti oma panuse loogika ja tunnetusteooria arengusse.
Babüloonia, Egiptus, India ja Hiina olid vanaaja teaduste peamisteks paikadeks. Kuid just VanasKreekas arenes välja esimest korda teaduse ratsionaalsed alused. Rooma impeeriumi lagunedes
taandus teadus tagasi Itta, kus saavutas märkimisväärseid tulemusi ja seda koos islami võidukäiguga. Kuid sealt jõudsid teadus ja tehnika uuesti tagasi Euroopasse, mil eksisteeris keskaeg. Seal ( ja
sellisel ajal ) oli teaduse ning tehnika areng väga aeglane ja järjepidev.
Teine periood teaduse ajaloos hõlmas 16. ja 17. sajandit. Teaduse revolutsioon toimus just sellel
ajavahemikul, mis sai alguse Galilei ja Koperniku uurimustega ja lõppes Newtoni ning Leibnizi
fundamentaalsete füüsikalis-matemaatiliste töödega. Itaalia kujunes selle ajaperioodi alguses teaduskeskuseks. Seal töötasid Leonardo da Vinci, Vesalius, Kopernik jt. Teine periood puudutas
selliseid maid nagu Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaad, mis algas Baconi, Galilei ja
Descartes´iga ning lõppes Newtoniga. Sellisel ajal töötati välja uus matemaatilis-mehaaniline mudel
maailmast. Neil sajanditel loodi sellised loodusteaduste alused, mis põhinesid eksperimendil.
Teadust hakati üha enam kasutama ka praktikas ja niimoodi kujunes see omaette
tegevusvaldkonnaks. Kujunesid välja ühed esimesed teadusühingud informatsiooni vahetamiseks ja
suhtlemiseks.
Kolmas periood hõlmas teaduse ajaloos 18. ja 19. sajandit. Selle aja jooksul tekkisid suur osa
tänapäeval tuntud teadusi ja seetõttu nimetatakse seda aega ka klassikaliseks. Fundamentaalseid
teooriaid luuakse keemias, füüsikas, matemaatikas, geoloogias, bioloogias, psühholoogias jt. Ka
tehnilised teadused hakkasid üha enam esile kerkima. Sellise perioodi areng hõlmas eriti aga just
tööstuslikku Inglismaad ja valgustuslikku Prantsusmaad. Uuteks teaduse valdkondadeks kujunesid
välja kõik elektriga seonduvat. Teadus on just sellest ajast peale kaasa aidanud tööstusliku tootmise
ja transpordi arendamisele ja seda siis oma energiaga, masinatega ja kemikaalidega. Sellisel
perioodil ilmnes tööstuslik revolutsioon ja üksikute teadusharude evolutsioon.
Teaduse ajaloos on neljas ja ka viimane periood 20. sajand. Sellel sajandil oli teadusrevolutsioon
kõige suurema ulatusega ja suurimate tagajärge Y