elanikud. „Kui seda vaatan, hakkavad sipelgad mööda selga ringi jooksma.“ Selle ilmutise kohta
midagi mõistlikku seletust anda ei osanud mitte ükski kiriku tegelane. Neil on hoopis küsimused:
„Millele soovib meie Lunastaja selliseid imesid sooritades küll meie tähelepanu juhtida?“.
Teadlased ja kirikuisad on hämmastunud Itaaliast pärit nunna üle, kellel esinevad imepärased
võimed. Ta tervendab haigeid, suudab õhku haihtuda, kahestuda ja ühe korraga ilmuda kahte paika.
Nunn oli ka üsna eakas – koguni 96 aastane. Dr. D. Lauro, kes uurib paranormaalseid nähtusi,
räägib: „Ta on erakordsete võimetega naine. Nägin oma enda silmaga, kuidas ta õhku tõusis. Nunn
ravib haigeid lihtsalt käepuudutuse abil nii nagu seda tegid suured pühakud ja Jeesus. Samuti on ta
võimeline viibima ühel ja samal ajal kahes teineteisest kaugel asuvas paigas. Usupühade ajal
tekivad tema vasemale käele verevalumid, mis meenutavad põletushaavu. Vahel hakkavad need
veritsema aga kaovad pärast pidustusi jäljetult.“ Nunnal ei ole need võimed tal sünniga kaasa
tulnud. Ta olevat sündinud Hispaanias ja oli lapsena väga nõrk ja haiglane. Kuid oma hädadest
vabanes ta aga väga kiiresti kui ta 1940. aastal Itaaliasse elama läks. Seal ühines ta kloostriga.
Naisele ilmutas ennast Jumalaema ja seda rohkem kui üks kord. Ta käskis nunnal luua enda kloostri
Perugia linna lähedale. Lihtne naine ei uskunud selle plaani teostumist. „Kõrgemad jõud“ suunasid
teda vastava plaani teokssaamise teele. Juba kloostri valmimise järgnenud ööl ilmnesid nunna
erakordsed võimed. Ja sellest ajast alates on nunn ravinud tuhandeid haigeid nii kehaliselt kui ka
vaimselt.
Seda, et mis juhtus laupäeval 9. detsembri 1531 hommikul Mehhikos illustreerib samuti kõike
eelnevat kulminatsiooni. See juhtum mõjutas ühiskonda üldiselt ( globaalselt ) ja puudutas vaimselt
väga palju inimesi. Kuid juhtum jättis ka materiaalseid jälgi, mida nähakse kuni tänapäevani. See on
kujunenud ka paljude inimeste jaoks austusobjektiks.
Mexico City lähedal asus Tlaltelolco kirik, mille poole jalutas üks asteek hispaaniakeelse nimega
Juan Diego, kes oli 57 aastane ja nahuatl´i keeles tähendas tema nimi Laulvat Kotkast. Teel kiriku
poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli peaaegu talvine aastaaeg. Õhk
oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta imeilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält,
mis tuli eemalolevast künkatipust. Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui
ta künks otsa ronis, näga ta naist: „Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu
valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane
väga ilus mehhika tütarlaps.“
Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles
ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse kohta templit: „Nii et jookse nüüd Tenochtitlani
( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid.“ Tavaliselt
või harilikult ei sisene vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse.
Kuid Juan Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de
Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste vastu lahke.
Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle „vägevat“ naist. Juan nõudis naiselt järsu
iseloomuga enda asemele kedagi teist, kes täidaks naise soove.
„Kuula, väike poeg,“ vastab tütarlaps, „neid on palju, keda ma saata võiksin. Kuid sina oled see,
kelle ma olen selleks ülesandeks välja valinud. Niisiis mine homme hommikul tagasi piiskopi
juurde. Ütle talle, et Neitsi Maarja saadab sind j H