mese surma ei ole tegelikult olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus, kuid maailm jääb samaks mis elavatele inimestelegi. Sellesmõttes on teispoolsus kui mõiste kasutatav ja vajalik.
Inimesel on pärast surma võimalus ka ajas rännata. Näiteks näeb ta reaalselt planeet Maa tekkimist pärast Päikese sündimist – seda kuidas gaasi- ja tolmupilves gravitatsioon masse pöörlema paneb ja kuidas isegi Suur Kanjon Põhja-Ameerikas läbi aja kujunes. Võib ainult ettekujutada, kui
hingemattev vaatepilt oleks täiesti reaalselt oma enda nägemistajuga näha galaktikate tekkimist. Näha Universumi ilusamaid ja vägevamaid hetki ning vaatamisväärsusi. Pärast surma on täiesti võimalik näha planeedi- ja tähesüsteemide tekkimist läbi aja – nende kosmiliste objektide kujunemist ajas,
mida maapealsed elavad inimesed näevad ainult piltidelt või läbi teleskoopide. Need võimalused,
mis avanevad inimesel pärast surma, on täiesti võrreldamatud maapealse veedetud ajaga.
Elu on Universumis tegelikult väga levinud. Planeet Maa pole kaugeltki ainuke paik Universumis, kus eksisteerib mõistuslik elu. Universumis on tuhandeid planeete ja ka „kosmose välju“, kus
eksisteerib elu oma igakülgsuses. Eluvormid varieeruvad väga suuresti ja ka nende bioevolutsioon
on tegelikult suurel määral erinev Maa elusloodusest.
Usk õpetab meile, et head inimesed lähevad taevasse ja kohtuvad Jumalaga palgest palgesse. Ja
nii see ka tegelikult on. Inimesed satuvad „kosmilisse paradiisi“, millest juba oli siin juttu eespool.
Kuid mis saab nendest inimestest, kes on sooritanud oma elu ajal kohutavaid tegusid? Nii see siiski
ei ole, et nad satuvad kohta, kus elutsevad deemonid ja koletised, kes siis piinavad inimesi ja karjuvad. Põrguks nimetavat kohta, kus on ainult üks suur pimedus ja leegitsevad tulekeeled, tegelikkuses ei ole siiski olemas. See, mis neile osaks saab, ei ole tegelikult füüsiline raskus. Selle asemel
inimesed kannatavad oma südametunnistuse pärast, mis „on nii raske ja must, et see ei tõuse kuidagi ülesse – taeva poole“. Halbade tegude pärast on inimestel väga halb südametunnistus ja nad hakkavad alles nüüd ( pärast surma ) sellest aru saama, mida nad on teistele inimestele valmistanud.
See on nende jaoks ülimalt ränk katsumus. Siin tuleb esile vaimne raske pinge, mis on kujuteldamatult palju valusam ja rängem kui ükskõik milline füüsiline piinamisakt. Ja see tegelikult ongi inimesele põrgu, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Kuid tekib arusaamatus sellest, et kuidas siis
inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid. Seda nad nimetavad küll põrgumaailmaks. Tegelikult on asjaolud siiski mõnevõrra tesitsugusemad. See on Maa inimestele pigem illusioon ja tõlgendus vaimsele raskusele, mis inimesele osaks
saab, kes on sooritanud t