1.6.2 Üldine eshatoloogia
Maailma või inimkonna lõpust on tsiteeritud maailma religioonides väga paljudes kohtades. Sisuliselt ei tähenda see midagi muud kui tulnukate saabumist planeet Maale ja ühiskonna senise valitsemise korra lõppemist. Ilmselt saabub siis Maale ka nö. rahuaeg. Seni halval teel olnud inimesed
pööravad nüüd aga lausa vabatahtlikult paremuse poole. Inimühiskonnas tervikuna tuleb siis suuri
muutusi. Inimesed saavad teada enda ajaloolist päritolu ja usu tagamaadest. Teadlastele on see muidugi tohutu üllatus, et inimene ei põlvnegi ahvist. See on aeg mil religioon ja teadus ühinevad.Teadlaste suur üllatus seisneb ka selles, et maaväliseid tsivilisatsioone on erakordselt palju ja nad kõik
on väga mitmekesised ja erineva bioevolutsiooniga. Elu levimine Universumis on tegelikult väga
viljakas ja mitmekülgne. Inimühiskonnas toimub siis väga suur „vaimne hüpe“. Muutuvad seni
kehtinud üldised arusaamad ja traditsioonid. Hakkab vohama tohutult nö. „pilt meie asukohast Universumis“ ja vasakpoolsed maailmavaated poliitikas on rohkem päevakorras kui demokraatia ise.
Üha rohkem on nö. „seljapööramist minevikule“. Toimub suur vaimne revolutsioon. Ega ka tehnoloogiline sentsatsioon tulemata jää. Jumala mitte olemasolu ärritab kindlasti kogu Maa usueliiti ja
religiooni järgijaid nii nagu teadlasi inimsoo geneeetiline eksperiment tulnukatega.
Keskaja periood oligi tegelikult inimkonnale nö. viimane aeg – enne suurt lõppu. Keskajale järgnes ju tormiline teaduse areng, mis sisuliselt tähendabki omakorda uut ajastut inimkonnale. Kuid
enne teaduse plahvatuslikku arengut eelnes nö. ülemineku periood sellele – milleks oli valgustusajastu. Inimühiskonna teaduse plahvatuslik evolutsioon kestab siiani. Kui vaadata kogu inimajalugu,
siis teaduse areng on kestnud tegelikult väga lühikest aega. Teaduse areng inimühiskonnas eelneb
tulnukate saabumisele planeet Maale. Tulnukad on öelnud, et inimeste teaduse areng on olnud isegi
nende omast kiirem, kuid seda ainult tehnoloogilises mõttes. Vaimne areng on olnud tunduvalt aeglasem kui on seda olnud tehnoloogiline kultuur. Teaduse olemasolu inimühiskonnas on nö. ettevalmistus tulnukate ajastule planeet Maale. Selles mõttes oligi keskaja periood, mis kestis lausa peaaegu tuhat aastat, viimane, sest sellele järgnes teaduse areng, mida võib vaadelda ka kui ärkamisaega.
Hakkas üha rohkem kaduma vana maailmapilt loodusest, mis kestis ühiskonnas aasta tuhandeid.
Religioossne maailmapilt asendus üha rohkem teadusliku maailmavaatega, mis kestis samuti sajandeid – kuni tänase päevani. Tulnukad ei soovi inimarengusse otseselt sekkuda, kuigi paljud seda
sooviksid. Nad soovivad meie maailma muuta vargsi. Teaduse edusammud on tegelikult üks nende
tegevuste ilminguid inimühiskonnas. Loomulikult on ka inimesed aidanud kaasa inimarengu tõstmiseks. Tulnukate tegevusi planeedil Maa inimesed seda ise ei teagi. Et tulnukate saabumine Maale ei
oleks nii suur trastiline üleminek ühelt evolutsiooni astmest teise, eelneb sellele teaduse areng. Ja
see areng on olnud tegelikult märkimisväärne. Kui religiooni „taga“ on tulnukad, siis peavad nad tegutsema ka teaduse arengus inimühiskonnas. See on vägagi loogiline. Kui tulnukad lõid inimliigi,
siis nad ka mõjutavad selle kultuuri arengut. Ega see aeg kaugel ei ole mil nad Maale saabuvad. See
toimub ilmselt umbes 21. sajandi alguses.
Üheks kõige emotsionaalsemaks seigaks kogu selle sündmuse juures on see, et tulnukate saabumisega on inimestel võimalus taaskohtuda ka enda lähedastega, kes on ära surnud. Teispoolsuse saladused tulevad ju nüüd ilmsiks. See on paljudele inimestele kindlasti suur emotsionaalne sündmus.
Inimesed saavad kõik teada surmajärgse elu kohta. Halvasti läheb nüüd nendel inim \