Inimeste elu planeedil Maa on tegelikult ajutine. See jätkub ka pärast füüsilist surma. Maa peal
on inimeste eluiga võrreldamatult lühike. Inimesele on tegelikult antud igavene elu. Elu jätkub pärast inimese surma ( füüsilise keha ehk aine surma ) teises kehalises vormis – energia väljana, elektromagnetväljana.
Niimoodi jaguneb inimsugu kaheks suureks „osaks“ - elavad ja surnud inimesed. Surnuid inimesi nimetatakse ka ruumiinimesteks, sest nad rändavad mööda Universumit ringi. Vastavalt sellele on
olemas siis Maa inimkond ja ruumiinimkond. Absoluutselt kõik inimesed, kes kunagi on planeet
Maal elanud ja ära surnud, tegelikult elavad. Ei olegi päris täpselt teada seda, et kas surnuid inimesi
on rohkem kui elavaid.
Võtame üheks näiteks inglise koduperenaise Jane Evansi juhtumi. Evans on kirjeldanud oma
seitset eelnevat elu ja seda hüpnoosi all olles. Oma eelnevaid elusid kirjeldades ei ole ta kunagi
eksinud ajaloolistes faktides ega ka olme detailides. Evans elas oma esimese elu 200-ndail aastail
Inglismaal ühe roomlase naisena. Teise elu elas ta juuditarina 12. aastasaja vahetusel Inglismaal
Yorki krahvkonnas. Nimeks oli siis tal Rebecca. Pärast seda elas ta 15. sajandil teenijannana ühe
prantsuse printsessi teenistuses ning 16. sajandil oli ta õuedaam Hispaanias. 18. sajandi alguses elas
ta Londonis õmblejana. Muide 18. sajandi alguses räsis Inglismaad suur katk. Kuid viimase elu (
enne praegust ) elas ta USA-s Marylandis. Ta oli siis nunn ja nimeks Grace. Ta suri 1920. aastal.
Väga paljud ajaloo ja arheoloogia teadlased on uurinud Jane Evansi kirjeldusi. Evansi juhtumit on
väga põhjalikult uuritud ja ei ole leitud mitte mingisuguseid väärinformatsioone. Evansi kirjeldused
vastavate ajajärkude maailmast on väga täpsed ja kooskõlalised ajalooliste allikatega. Teadlased on
märkinud seda, et Evansi kirjeldatud mõndasid ü