probleemid just „vaimsete väärtuste“ puudumisest ja see omakorda on seotud inimese loomse
päritoluga. Inimene on osaliselt loomse päritoluga ja see asjaolu on üheks teguriks, mis kujundab
inimühiskonna selliseks nagu me seda praegu tunneme. Kuid teistel planeetidel ei avaldu elu
olemus ja tegevus loomalikkuses. Inimene näeb Maal peamiselt „vägivaldset elu“. Näiteks
savannides peab lõvi ellujäämiseks jahti antiloobile. Ellujäämiseks peab üks isend teise olendi ära
sööma. Kuid selline eluavaldumine on mingisugusel kujul edasi kandunud ka inimeste ühiskonna
tegevusse. Näiteks intelligentsemad inimesed elavad peamiselt paremat ( rikkamat ) elu, kui näiteks
„vähem arukamad“ inimesed.
1.6 Eshatoloogia
Eshatoloogia on inimese surma ja surmajärgset olemist käsitlev õpetus – ka nii öelda teispoolsuseõpetus. Üksikisiku eshatoloogia keskendub nii õigete kui ka patuste hingede surmajärgsele käekäigule ja sellele, mis saab osaks nii ühtedele kui ka teistele pärast surma ja enne üldist ülestõusmist. Üldine eshatoloogia käsitleb kogu inimkonna käekäiku, eriti viimsepäevasündmusi, mis on
seotud surnuist ülestõusmisega ja viimsepäevakohtuga. Nii jagunebki eshatoloogia kaheks haruks:
üksikisiku eshatoloogiaks ja üldiseks eshatoloogiaks.
1.6.1 Üksikisiku eshatoloogia
Vana aja egiptlased huvitusid väga palju sellest, mis elu järgneb pärast inimese surma. Kuid
Mesopotaamia rahvad väga suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Mesopotaamia rahvad soovisid
enda eluiga pikendada nii palju, kui võimalik ja nad soovisid olla õnnelikud juba elades. Jumalate
karistused patustele pidi teostuma juba nende eluajal ja kui see millegipärast ei teostunud, siis
langes jumalate karistus patuste järglastele. Pärast surma pidid inimesed sattuma kohutavasse
allilma, mis asus „teiselpool allilmajõge“, mida pidi paadiga ületama. Allilmas pidavat inimesed
sööma savi ja põrmu. Inimestel olevat tiivad nagu lindudelgi. Kuid vana aja kreeklaste tähelepanu
oli pigem suunatud maisele elule, kui teispoolsele elule. Pärast surma pidi inimene minema Hadese
riiki, mis oli kohutav ja sünge. Kreeklased pöörasid väga vähe tähelepanu teispoolsele elule. Nad
keskendusid maapealse elu olemusele. Kreeklased uskusid seda, et sügaval maa all asub surnute
riik. Kuid surnute riiki oli võimalik pääseda ka siis, kui purjetada mööda Okeanose jõge, mis pidi
ümbritsema kogu maailma. Usuti ka seda, et Acheron ( allilmajõgi ) piirab surnute riiki elavate
maailmast. Selle jõe peal olev paadimees Charon pidi inimeste hingi hõbedaraha eest üle viima.
Sellest tulenevalt pandi surnutele münte suhu. Allilmas elasid surnud täiesti elutult, milles ei olnud
rõõmu, tahtmist ega eesmärki. Piibli Uues Testamendis on vähe räägitud sellest, et mis saab pärast
surma.
Kuid tänapäeval viitavad elu jätkumisse pärast surma tuntud surmalähedased kogemused.
Peaaegu kõik inimesed, kes on olnud meditsiiniliselt surnud ja pärast seda uuesti tagasi ellu
äratatud, jutustavad sellest, et kuidas nad on kohtunud valgusolenditega või varem surnud inimestega. Inimesed on tundnud meeletut õnne ja rahu ning näinud mingisugust tunnelit, milles on
võimalik väga kiiresti liikuda. Nii kummaline kui see ka ei tundu – ei ole need nähtused siiski
Jumaliku päritoluga, nagu sageli seda arvatakse. Jumala olemasolu need nähtused ei tõesta. Selliste
surmalähedaste kogemuste taga on aga hoopis maavälise ülitsivilisatsiooni tegevus, mitte „Jumala
tahe“. See tähendab seda, et pärast „füüsilist“ surma läheb inimene elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimese elu jätkub pärast surma maavälises keskkonnas. Elu Maa peal on inimese elu ainult
ajutine. Sellepärast esinevad ka kõik need nähtused, mis ilmnevad inimese surma ajal.
26