Unenäomaailma ja ärkveloleku maailma eristab üksteisest ainult aeg ja ruum. Näiteks kui
inimene kõnnib unenäos oma toas ringi, siis tegelikkuses ta seda siiski ju ei tee. Kui aga inimene
kõnnib ärkvel olles oma toas ringi, siis teeb ta seda ka reaalselt. See on nende kahe maailma
erinevus, mis seisneb ruumilises vahekorras. Kuid ajaga seonduvat on järgmine. Näiteks kui
unenäos inimene kuuleb kella helisemist ( mis annab ülestõusmiseks märku ), siis tegelikkuses ta
seda ei kuule. Näiteks aeg ei ole veel selleks õige. Selle asemel, et tegelikkuses üles ärgata, ärkab
inimene hoopis unenäos. Kui aga kell heliseb tegelikkuses, siis ärgatakse unenäos peaaegu kohe
üles. Nüüd ärgatakse ja kuuldakse kella helisemist reaalselt. See on nende kahe maailma erinevus,
mis seisneb ajalises vahekorras. Nii et ainult aeg ja ruum eristab unenäomaailma ja ärkvel oleku
maailma üksteisest.
4.8 Antroopsusprintsiip kosmoloogias
Maailma tekkimise ja selle olemuse üle on inimesed juurelnud juba väga pikka aega.
Kvantteooria seletab maailma tekkimist just vaakumi spontaanse polarisatsioonina, kuid selle
lihtsaks seletuseks on igapäevaterminites üsna raskesti teostatav. Ka teiste kvantfüüsikasse jäävate
väljenditega on samad raskused. Kui aga väljandada seda kõige lihtsamal kujul, oleks see ilmselt
aga järgmine: Universum tekkis äkki ja eimillestki, mis on täiesti normaalne, ehkki väga väikese
tõenäosusega füüsikaline protsess.
1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi:
Universumi ehitus ja areng on täpselt seelised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja.
Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur
populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud
füüsikaga, mis võib viidata lausa „inimkesksele Universumile“. Kuid tegelikult lähtub selline
printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite
võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all
mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid
on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse
väga madala tasemega. Kuid tingimusi on tegelikult palju rohkem kui ainult kolm. Näiteks planeedi
mass, atmosfääri rõhk ja selle koostis, Maa magnetväli jne. Selliste parameetrite käigus või
töökorras hoidmist on vaja aga miljardite aastate jooksul. Selline võimalikkus on saanud teostuda
just kosmoloogilise „seadusandlusega“. See tähendab seda, et kord juba käima lükatud Universum
viib lõpuks ikkagi inimese tekkimiseni planeedil Maa.
Kuid sõna abil lõi Universumi aga Jumal-Looja. Sellest „pajatavad“ meile religioossed
kosmoloogiad, mis on sisemiselt kooskõlalised ja lahendab olemise probleemid „sünni“ abil. Mõiste
on olemas juba enne objekti, mille kohta see käib. See on üsna idealistlik lähenemisviis. Kuid võib
samas öelda ka seda, et iga inimese jaoks „tekib“ maailm sünnimomendil ja „kaob“ koos inimese
surmaga. Selline on aga juba pigem subjektiivne lähenemisviis antud probleemi lahendusele.
Kuid ümbritseva looduse tekkeloo aluseks võetakse ikkagi selline kosmoloogia, mida õpetab
meile just füüsika. Selline „maailmavaade“ loob selle põhjal esemeid ja nähtusi kirjeldava loogilismatemaatilis H