selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline
polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma
füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi
elu ja seega ka mõistust. Nii ongi osa neist Universumitest viljatud. Niimoodi need jäävadki
seesmiselt tunnetamata – nende kohta ei looda mitte kunagi mingeid teooriaid. Kuid oletame seda,
et mõnes neis Universumites siiski tekib elu ja seega mingisugune mõistus, mis viib Universumi
teooriate tekkeni. Sellised Universumid on viljakad. Kuid mõistus ei pea olema just sellise ajuga,
mis funktsioneerib valkainetel. Sellised Universumid ja selle kohta käivad teooriad võivad olla väga
erinevad meie Universumi omast. Kuid need Universumid ei ole meie tunnetusele kättesaadavad.
See on kõikidel neil hüpoteetilistel Universumitel ühine oma- dus. Ainus Universum, mida me
näeme-kuuleme, on meie enda oma. Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime. Kuid just ainult
seda väidabki antroopsusprintsiip. ( Jaaniste 1999, 115-116 )
4.9 Erinevate inimeste erinevad maailmad
Iga inimese maailma nägemise muudab tema enda aju ülesehitus unikaalseks, sest ajukoore
nägemisega seotud piirkonna suurusest sõltub inimeste reaalne võime ümbritsevat maailma tajuda.
Enamus inimesi arvavadki seda, et me kõik näeme maailma üsna sarnaselt. Kuid tegelikult on
asjalood pisut teised. Mõtted ja emotsioonid erinevad teatud inimeste puhul. Nägemiskeskuse ehk
ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurus erineb inimestel kuni lausa kolm korda.
Nägemiskeskus on ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kuklasagarast ning vastutab silma
võrkkestalt pärineva informatsiooni töötlemise eest. Selle ala suurus mõjutab inimese ümbritseva
maailma tajumist.
Psühholoogias on laialt teada Eddinghausi illusiooni, mille korral ümbritsetakse kaks sama
raadiusega ringi ringikujuliste kroonlehtedega, mille ühe omad olid suuremad ja teise omad aga
väiksemad. Enamus inimesi näeb ringi, mille ümber on suuremad kroonlehed, väiksemana ringist,
mille ümber on väiksemad kroonlehed. Veel on teada ka selline illusioon, mille korral kaks sama
raadiusega ringi asetsevad tunneli kujutisel. Tagapool tunnelis paistab ring olevat eespool ringist
suurem. Kuid on võimalik kindlaks teha seda, et inimesed näevad neid illusioone siiski ka erinevalt.
Näiteks nähakse suuruste erinevust nende kahe ringi vahel ehkki see on kõigest illusioon. Kuid
mõned inimesed näevad äärmiselt väikest erinevust nende kahe ringi vahel. Selline erinevus
inimeste taju osas sellistele illusioonidele tuleneb aju nägemiskeskuse suuruste erinevustest. See
tähendab seda, et erinevatel inimestel on see piirkond ajus erineva suurusega. Ja selles ilmnebki
nägemiskeskuse suuruse ja illusiooni suuruse tajumise võime vaheline märgatav seos. Näiteks mida
väiksem on nägemiskeskus, seda rõhutatum on nägemisillusioon. Selline asjaolu näitab väga selgelt
inimese aju ühe osa suuruse määravust inimese ümbritseva maailma tajumisel. Seda, et kuidas me
maailma näeme ja tajume, sõltub suures osas meie aju ehitusest. Seetõttu ei pruugi maailm olla
füüsilises mõistes ilmtingimata väga täpne. Seda näitavad meid petvad ja meie kujutlusvõimet
inspireerivad optilised illusioonid.
4.10 Väljataju
Reaalsuse tajumisel on oluline tunnetada ka nn. kaaluta olekut. See sarnaneb sellega, mida astronaudid kosmoses kogevad, kuid erineb siin sellepoolest, et raskusjõudu üldse poleks. Kosmoses
peaaegu puudub planeet Maa raskusväli ( planeet Maast eemal, võrreldes Maa pinnal olevaga ), kül
aga on olemas teiste suuremate kehade raskusjõud – näiteks Päikese, Galaktika jne. Siin aga tunnetab inimene raskusjõu absoluutset puudumist. Ka selline taju kogemus on erakordselt mõnus ja hea
ning samuti väga tähtis inimese elus. Mõnevõrra sarnaneb selline tajuefekt ka Maa peal – kuskilt
kõrgelt kohalt alla hüppamisega. Näiteks benzihüpped mägedes või kõrged hüppamised lennukist.
31