tegeles mõistetega, mis sai luua nii, et ei olnud vaja seostada neid loodusliku maailmaga. Kuid
seevastu Aristoteles mõtles peaaegu nii nagu tänapäeval loodusteadlased. Ta põhines tajul, vaatlusel
ja uurimisel. Platon ja Aristoteles arendasid selliseid tunnetusviise, millede olulisus on jäänud
kestma tänapäevani.
4.2 Reaalsustaju
Mis on üldse reaalsus? Kuidas me seda defineeriksime? Tegelikult aga väga lihtsalt. Reaalsus
näitab kuidas mingisugused asjad tegelikult on või kuidas asjad tegelikult toimivad. Paljud
psühholoogid on arvamusel, et inimesed ei näe asju nii nagu asjad tegelikult on, vaid inimesed
näevad asju nii nagu nad ise on. Kuid reaalsus näitab tegelikkust. Nii toimib näiteks mustkunst (
illusionism ). Kui me teaksime kuidas illusionisti trikid tegelikult ( reaalselt ) toimuvad, siis pole
enam trikk maagiline. Teadmatus loob üleloomuliku efekti. Teadlikkus aga kõrvaldab selle.
Mustkunstniku maagilised trikid toimivad ainult ühe kindla vaatenurga alt. Kuid milleks on meil
vaja reaalsust teada ja tundma õppida? Rääkimata selle tajumisest. Aga sellepärast, et
loodusteaduste plahvatuslik areng viimastel sajanditel on maailma kuju muutnud. Maailm ei ole
enam selline, mis ta oli näiteks keskajal. Teaduse saavutused näitavad meile teistsugusemat pilti
maailmast, kus me igapäevaselt elame. Näiteks seda, et meie maailma koosneb imeväikestest
osakestest või maailm pole tegelikult värviline nagu ta paistab. Tegelikult loodusteadused
kirjeldavadki reaalset maailma, kuid nüüd on vaja hakata seda kõike ka tunnetama. Reaalsus on see
mida kirjeldavad meile loodusteadused. Teadmine ja tunnetamine on kaks erinevat tahku ruumilisel
kujundil.
Kui inimene tunnetab aja ja ruumi kogu ulatust Universumis, mitte osaliselt nagu tavapäraselt,
siis ta ümbritseva maailma tajumine erineb tavapärastest tingimustest. Nähtavale tuleb maailma
( Universumi ) sügavam, suurem, laiem ja tähendusrikkam olemus kui harilikult. See avardab teadvustamise piire ja aitab näha illusionaarset maailma reaalsemana. Inimene teeb nüüd vahet illusioonil ja reaalsusel. Ta teadvustab nii ennast kui ka maailma ning enda ja maailma omavahelist seost
palju rohkem ja selgemini kui harilikult. Inimene tajub maailma tõelisemana kui see varem oli.
Inimene on võimeline enda ümbritsevat maailma ( Universumit ) teistmoodi tajuma kui seda tehakse tavapäraselt. Siia võiks tuua ühe analoogilise näite inimese viibimisest unenäos. Harilikult ei
tea magav inimene ( und nähes ), et ta viibib enda loodud unenäos. Ta arvab ennast olevat samas
reaalses maailmas kus ollakse ärkvel, hoolimata unenägude fantastilisusest ja korrapäratusest. Inimese taju aistingud on unenäomaailmas täpselt samasugused, mis ärkvel olleski. Kui aga inimene
teab seda, et ta eksisteerib enda unenäos ja ta tegelikult magab, tajub inimene ( selle teadmise pärast ) unenägu hoopis teistmoodi kui harilikult. Ta tunnetab enda eksisteerimist teistsu