arvamust tavaliselt peetaksegi teadmiseks. Selliseid seisukohti arendab Platon oma teoses „Riik“.
Kuid ebakõlad on kiiresti tulema. Näiteks mis ühele on ilus, on teisele aga inetu; mis ühele õiglane,
on aga teisele ebaõiglane jne jne.
Inimese meeltele edastatud informatsioonist tuleneb inimeste arvamus objektidest. Näiteks
võivad inimestel esineda eriarvamusi ühest maalist või ühest muusikastiilist. Nii ongi Platoni arust
loodusliku maailma objektid oma olemuselt vastuolulised. Arvamused nendest lahknevad ja seega
ei ole võimalik saada teadmist, mis on kindel ja üldkehtiv. Platon jagas maailma nähtavaks osaks (
mida on võimalik meeltega tajuda, tegemist on arvamuste maailmaga ) ja meelteväliseks ehk
mõistuslikkuks osaks ( mis etendab tõelise teadmise maailma ).
Platon kasutas terminit „idee“ ( eidos ), mis väljendas tema meelest ilu, tõe ja õigluse olemust.
Tema arvates on need eksisteerivad ideed sõltumatud inimeste vaimumaailmast ja loodusest. Ideed
eksisteerivad reaalselt. Platoni meelest oli „Teadmise kõrgeim vorm teadmine hüveideest, millest
asjad, mis on õiglased jne, saavad oma kasulikkuse ja väärtuse. Seega siis on hüve kõigi püüdluste
lõppsiht, objekt, mille poole on suunatud iga süda...“. Ideede tunnetus sarnanes nagu vaimse
„nägemisega“, kuid filosoofia aga tõe kaemusega. Hüve-idee avastamisele juhib just tunnetus.
Platoni „Riigis“ on hüve „tähtsaim asi, mida me peame tundma õppima“.
Platon esitab oma teoses „Riik“ koopamüüti, milles ta oma ideede teooriat ilmekalt esitleb. See
müüt jutustab koopas istuvatest inimestest, kes on kinni aheldatud niimoodi, et nad näevad ainult
koopa tagaseina. Koopast väljaspool põleb ere tuli. Koopas kinni istuvad inimesed näevad koopaseinal mööduvate inimeste liikuvaid varje ja kuulevad nende hääli. Vangide jaoks on olemas ainult
varjud, mida võetakse kui tõelisust. Koobas oma varjudega sümboliseerib inimeste ( antud