üle puuokste molekulidele, mis paneb nad liikuma. Koera haukumine võõraste peale pole tingitud
asjaolust, et ta on lihtsalt koer või kaitseks ohu eest, vaid selle dikteerib ette närvirakkude talitlus
( sügavamas mõttes aga aineosakeste süsteemide „käitumised“ ). Füüsikaline keskkond ( reaalsus )
tuleb rohkem esile. Näiteks nägemine. Me näeme sellepärast, et esemetelt peegeldub tagasi valgus
meie silmadesse, silmede võrkkestadesse, mis saadab edasi elektrilise signaalina ajju, mis omakorda
töötleb ja analüüsib seda. Umbes niimoodi toimub meie nägemine. See muudab või annab uue tähenduse maailma kohta, kus inimene seni eksisteerinud on. See toob inimese tõelisele reaalsusele
rohkem lähemale. Kirjeldatud seisund on väga isiklik inimesele. Ta on küll üksi aga ta ei tunne ennast üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja enda ümbritseva maailma „suhe“. Ta on kõigega ja kõigiga kontaktis. Vähemalt tajutakse niimoodi. Inimene mõistab nüüd peaaegu kõike. Tal
on tekkinud tohutu mõistmise taju. Mitte miski ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna või
hullumeelsusena. Kõigele on olemas ratsionaalne avatus ja arusaam. Näiteks valgust tajutakse ( otseselt kül ei nähta ) nüüd osakeste voona. Maailm ei ole tegelikult värviline ( ega must-valge ). Erinevaid valguse lainepikkusi nähakse erinevate värvustena.
See mida inimene igapäevaselt tunnetab ( maailma ) ja teab sellest midagi, on tegelikult ainult
üks osa suurest tervikust. Et tajuda ( ja ka teada ) kogu tervikut, ongi tegeliku reaalsuse tunnetamine.
Universum koosneb osakestest – elementaarosakestest, aatomitest, molekulidest jne. Ja kõik, mis
maailmas toimub, on tegelikult nö. nende osakeste loome. Näiteks hommikuti päikese tõusmine,
inimeste omavaheline suhtlemine, õues koeraga jalutamine, inimeste õppimine, autoõnnetused, ilmateadustamine jne. Kõige tavalisemate inimeste kõige tavalisemate tegevuste loetelu võiks jätkuda
veel väga pikalt. Inimesed teavad faktiliselt kõike seda ( osakeste olemasolu ) kuid nad ei taju seda.
Lihtsalt teadmine ja tunnetamine on kaks erinevat tahku. Kui me peale teadmise ka tajuksime osakeste „käitumist“, mis vormib meie maailma, muutuvad meie ideoloogiad ja arusaamad maailma
kohta trastiliselt. Meie reaalsuse taju oleks hoopis teistsugusem kui harilikult. Me tunnetaksime tõelist maailma, mitte aga sellist reaalsust, mis meile makrotasandist paistab. Mõistaksime maailma ja
selles toimuvaid sündmusi paremini, sest siis tajuksime, et füüsikalised protsessid on kõige aluseks.
Just füüsikalised protsessid ja seaduspärasused määravad maailma selliseks nagu me teda praegu
teame ja tunneme. Reaalsus, mida varem tunti, muutub nüüd ebareaalsuseks. Nähtavale tuleb maailma ( Universumi ) tõeline külg – füüsikaline reaalsus.
Joonis 6 Tegemist on keskaegse gravüüriga „Maailma äärel“. Reaalsus
on just selline, mida kirjeldavad meile loodusseadused.
http://www.astro.umd.edu/~peel/graphics/cosmology-clockwork.jpg
22