domineerib z gruppi. Kui aga neuronigrupid x ja y ei ole omavahel sünkroonsed, siis grupp z
sünkroniseerub grupi x või grupi y-ga, kuid mitte mõlemaga samaaegselt. Neuronigrupid x ja y saab
saata signaali z grupile ainult siis, kui üks neist sünkroniseerub grupi z-ga. Teine grupp paraku (
grupp, mis ei sünkroniseeru z grupiga ) ei saa signaali z-le välja saata. Sünkronisatsioon võimaldab
erinevaid ajusüsteeme omavahel funktsionaalselt kokku liita. Objekti värvus, kuju ja suurus on ajule
informatsioonid, mis tulevad samast ruumipositsioonist. Sellest järeldatakse ka seda, et selle
ruumilise informatsiooni põhjal sünkroniseeruvad õiged neuronipopulatsioonid. Kuid selline
sõlmimine on asukohapõhine sõlmimismehhanism. See tähendab ka seda, et asukohapõhise
sõlmimise tulemus on neuronipopulatsioonide sünkroniseerimine. Kuid sünkronisatsioon ajus ei saa
olla oma olemuselt teadvuse neuromehhanism. See mehhanism ajus lihtsalt reguleerib impulsside
liikumist ühelt neuronilt teisele. Sünkronisatsioon ajus on lihtsalt impulsside liikumiste regulaator.
Selleks aga toome ühe hea näite. Näiteks uuringud on näidanud seda, et inimese aju otsmikusagara
keskused koordineerivad ( visuaalse ) tähelepanu korral sünkronisatsiooni abil visuaalse korteksi
aktiivsust. Otsmikusagara ja visuaalse korteksi piirkondade vahel tekib funktsionaalne omavaheline
seos just läbi sünkroonsuse. Otsmikusagara ja visuaalse korteksi neuronid on omavahel seega
sünkroonis. Tänu sellele võetakse paremini vastu sisendit. Kuid töödeldud informatsioon võib
siirduda ka visuaalsest ajupiirkonnast otsmikusagarasse. Seda võimaldab just sünkronisatsioon, mis
esineb erinevate ajupiirkondade vahel. Sünkronisatsioon võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja
tõhusalt edastada. Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on
sünkroniseeritud. Aju kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama rohkete
neuronite aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks. Sünkronisatsiooni korral on
neid ag