energia suureneb. Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid
seevastu määramatuse seosed takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses
teatud kindla konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba eespool nägime, tulevad
määramatuse seosed lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste teleportatsiooni
omadustest. Elektroni „liikumine“ ümber aatomi tuuma on jällegi seotud tema pideva
teleportreerumise omadustest aegruumis.
Kui osake teleportreerub punktist A punkti B, siis A ja B vahelist kaugust ( ajas või ruumis ) nimetatakse lainepikkuseks. Periood on siis ajavahemik nende punktide A ja B läbimiseks. Kuid mida
suurem on see lainepikkus ( see vahemik ), seda „väiksem“ on sagedus ja seega keha energia on üha
enam määramata, energia läheneb nullile. Siit ilmnebki määramatuse seos energia ja aja vahel teleportmehaanikas ( mitte enam kvantmehaanikas ). Lainepikkus on seotud ju ka perioodiga. Kui lainepikkus on null, siis ka periood ( aeg ) on olemata, siis ka energia oleks määramata. See on pideva
teleportatsiooni üks omadusi, mida tuleb tunda. Nüüd aga vaatame lainefüüsikas tuntud sageduse
seost:
kus Δt tähistab impulsi kestust ja Δf aga sagedusvahemikku. Antud seost kasutatakse ka
mikroosakeste korral, sest neil esinevad lainelised omadused. See tähendab ka seda, et footoni
energia
on võimalik määrata täpsusega
kus Δt on aeg, mille jooksul footon aatomist kiirgub. See on kvantsiirde kestus. Kuid veelgi
täpsemalt tuleks seda kirja panna järgmiselt:
Osakese energiat E, kui osakese en