tulenebki esimesest printsiibist: teadvus eksisteerib elektromagnetlainena ( väljana ), mille
võnkumise füüsikalised parameetrid vastavad ajus olevate neuronipopulatsioonide võnke
parameetritele. See tähendab seda, et kui aju töö põhines suuremas osas rütmidele, siis sellest
lähtuvalt põhineb teadvuse funktsioneerimine elektromagnetväljas ka elektromagnetlaine võnke
rütmidele.
3.1.3.1 Inimese ajusurm
Inimese surma korral esineb kolm etappi – esiteks agoonia, siis järgneb kliiniline surm ja siis
bioloogiline surm. Agoonia ehk „surmaheitlus“ esineb pikaldase, näiteks raske haiguse tagajärjel
saabuva surma korral. Sellisel juhul hingamine aegleneb, aegamisi kaovad ka pulss, teadvus ja
refleksid. Pärast agooniat järgneb kliiniline surm. Selle peamisteks tunnusteks on südamelöökide ja
hingamise lakkamine. Kui aga esineb väga suur trauma, siis ei pea ilmtingimata agooniat esinema.
Tekib kohe kliiniline surm. Inimese vereringe peatumise korral lakkab ka teadvus 15 – 20
sekundiga. Sellest hetkest on saabunud kliiniline surm. Kuid aju ei ole pöördumatult kahjustatud,
sest kliinilisest surmast on võimalik inimene uuesti ellu tagasi tuua. Halvem juht esineb trauma ja
suure verekaotuse korral. Üldiselt on ju nii, et kui patsiendi sensoorne, motoorne või vaimne võime
lakkab eksisteerimast, siis see tähendab ka seda, et väheneb aju üldine või vastava piirkonna
verevarustus. Nii on see näiteks inimese ( aju ) teadvuseta, komatoossetel, apallilistel, väga
dementsetel või skisofreensetel isikutel. Keha temperatuuri langemine annab elustamisele natuke
aega juurde. Pärast kliinilist surma läheb inimene üle ajusurmaks ( ehk bioloogiliseks surmaks )
umbes mõnekümne minuti möödumisel. Sellepärast, et verevarustuseta jäänud ajurakud lõpetavad
funktsioneerimise. Ajupiirkondade aktiivsused on muidu ju seotud neuronite laenglemisega. Näiteks
neuronite töö kasvuga suureneb mingi kindla ajupiirkonna aktiivsus. Kuid neuronid vajavad ju töö
tegemiseks palju energiat. See energia tuleb neile hapnikurikkast verest, mida pumbatakse otse
südamest. Hapnikurikka ja hapnikuvaese vere magnetilised omadused on aga erinevad sest, et
inimese veres oleva hemoglobiini seob hapnikuga just raua aatom. Veri kannab hapnikku ( eriti just
ajju ) organismi laiali. Kõik see tähendab seda, et ajupiirkonna verevarustuse muutumisega kaasneb
ka neuronite aktiivsuse muutumine. Kuid teadlased on täheldanud ka seda, et verevarustuse
muutumise korral ei pea ilmtingimata kaasnema neuronite elektrilise aktiivsuse muutumine.
Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Sellises “seisundis” kui ka kliinilises surmas
oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene
üldse midagi kogeb ajusurmas olles, ei oleks tavameditsiini järgi üldse võimalik – ükskõik kuidas
me neid nähtusi ka tõlgendame. Selline asjaolu tõestab vähemalt ühte vankumatut tõsiasja – teadvus
ei sõltu töökorras ajust. Vähemalt selline asjaolu on täiesti kindel. Isegi meditsiiniteadlased peavad
seda tunnistama. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha ega kuulda, tunda. Siit tuleb esile
ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse
eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib „mingisuguses mateeria
vormis“ ajust eralduda – ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt
teaduslikult järeldada. Kuid mis on see „miski“, mis eraldub ajust? Seda me lähemalt nüüd
vaatamegi.
3.1.3.2 Teadvuse eksisteerimine ilma ajuta
On üldteada tõde see, et kogu ajus toimuvate protsesside füüsikaline olemus seisneb ainult
elektromagnetilistel jõududel. Inimese meelte, närvide ja lihaste töös on laetud osakestel, nende
liikumistel ja laenguga osakeste poolt tekitatud elektrilistel potentsiaalidel keskne koht. Selles
kahelda ei ole võimalik. See on fakt. Peaaegu kõikide ajus toimuvate protsesside funktsioneerimine
põhineb peamiselt just elektriväljade ja magnetväljade tööl. Kuna on võimalik arvata seda, et
79