tunne.
Aju töötleb igas sekundis väga suurt informatsiooni hulka. Aju oimusagara ja kiirusagara
ühinemiskohas pannakse kokku tegelik ja ühtne pilt, väljaselekteerides infot, mis ei sobi pilti. Kuid
teada on seda, et see ajupiirkond töötleb infot, mis annab inimesele arusaama oma kehast ja selle
lokatsioonist ruumis. Oleks väga loogiline järeldus see, et selle piirkonna kahjustumise või
väärtöötlemise korral võivadki ilmneda kehavälised kogemused.
Kehaväliseid kogemusi seletab Blanke poolt välja pakutud teooria ja surmalähedasi kogemusi
püüavad seletada Kentucky Ülikooli teadlased. Kuid nendest teooriatest ei ole üldse abi, kui uurida
näiteks Pam Reynoldsi juhtumit, mille korral esinevad need kaks nähtust seotult koos. Näiteks Pam
Reynolds nägi ajusurma ajal enda keha väljaspoolt. Kuidas on selline asi võimalik? Ajutüves ilmnev
unenägu võib olla surmalähedane kogemus, kuid ajutüvi ei töötle kehaväliseid kogemusi, mille
ajupiirkond oli funktsioneerimisest lakanud. Aju ei saa siiski olla surnud, et töödelda selliseid
nähtusi, mis tekivad ajutüve poolt tekitatud REM-unes. On selge, et kaks välja pakutud teooriat ei
suuda siiski seletada surmalähedaste kogemuste olemust.
Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast väljumise
neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse tõepoolest tõestada SLKde fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on tõestatud ka inimese elu jätkumine
pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on
elanud, tegelikult „kusagil“ veel kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need
“surnud inimesed” siis meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis
ka elavad? Näiteks SLK-de juhtumite korral nähakse ka inimeste surnuid sugulasi ja sõpru. SLK-de
korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt inimese teadvuse eraldumisega füüsilisest kehast. Peale
surnute nähakse ka mingisugust tunnelit ( sissekäiku ). Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis
on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas
rändamise teooria poolt tõestatud. Need tunnelid vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid
SLK-de korral nähakse, siis SLK tõestamise korral on tõendust leidnud ka nende tunnelite
olemasolu. Kuid need aegruumi tunnelid “viivad ju neid surnuid inimesi planeet Maalt kusagile
eemale”, sest tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid vahemaid läbides – näiteks galaktikate
vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et pärast surma läheb inimene maavälisesse
tsivilisatsiooni “elama”. Kuhu siis mujale ikka saab minna? See kõik järeldub ainult siis, kui
suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline avastus aga viiks ilmselt inimkonna
kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu kogu tänapäevase teadusliku
maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de eksisteerimine, siis on võimalik
järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid probleem seisneb selles, et miks
need katsed ( tõestamaks SLK-de olemasolu ) ei õnnestu? Teaduse üheks suurimaks eelduseks on
see, et ta peab põhinema empiirilistel ( kogemuslikel ) tõendustel ja selleks saab olla ainult inimese
enda loodud eksperiment. Kuid selline teaduse suurim eeldus muutubki SLK-de uurimisel
suurimaks komistuskiviks, sest kui ei leita mingisuguse nähtuse empiiriline tõestus, siis teadus selle
nähtuse olemasolu ka ei aktsepteeri. Maaväline mõistus ( seal hulgas ka surnud inimesed )
kasutabki meie teaduse reegleid teadlikult ära. See tähendab ka seda, et ( võib olla ) “nad” soovivad,
et me nende olemasolusse ainult usuksime, mitte aga teaduslikult tõestaksime. Nii et SLK
teaduslikku katset ( küsida pärast ärkamist patsiendi käest mingisuguse peidetud objekti kohta, mis
oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust patsient oma voodist seda näha ei saanud ) ei olegi
põhimõtteliselt võimalik sooritada, sest vastasel korral oleks meie “maailmapilt” ääretult “rikutud”
ja ilmselt tuleksid ka siis tulnukad Maale, sest siis ei ole neil enam põhjust meie eest varjata.
3.1.3 Elektromagnetlaine teooria
Teadvuse eraldumine närvikoest