teistele edasi jutustada. Sellised asjaolud muudavad haiguse ilmingu veelgi raskemaks ja paljud
neist langevad sügavasse masendusse ehk depressiooni. Osa inimesi ei saa iseendaga hakkama ja
seepärast pannaksegi nad hooldekodusesse. Kuid inimesed, kellel on olnud surmalähedasi
kogemusi, on vastupidiselt nendele hoiakud ja ühiskondlik aktiivsus paranenud. Sellises seisundis
on paljud inimesed näinud valgusolendeid, kuid mitte keegi ei ole ennast samastanud näiteks
Jumalaga või Aleksander Suurega. Skisofreenilised nägemused on seosetud ja ilmuvad korduvalt,
siis vastupidiselt nendele nähtustele on surmalähedased kogemused alati seostatud ja esinevad
inimese kogu eluaja jooksul väga vähe kordi.
Meditsiiniprofessorid on käsitlenud surmalähedasi kogemusi ka kui deliiriumi – väga tugevat
keemilise tasakaalu puudumist, mis on üldjuhul taanduv ja ei põhjusta püsivat ajukahjustust. Väga
paljud surmalähedased kogemused esinevadki just siis kui aju ei saa hapnikku ja seega võib aju
sellele reageerida vägagi iseäralikult. Kuid on ju teada seda, et deliiriumis olevatel inimestel tekitab
selline seisund aga hoopis segadust ja seetõttu on inimese ümbrusetaju häiritud. Deliiriumis olevatel
inimestel tekivad väga sageli negatiivsed hallutsinatsioonid, mis on sellega seotud kas siis loomad
või putukad. Sellises seisus olevatel inimestel on mõtted tavaliselt seosetud ja esinevad
keskendumisraskused. Kui aga deliiriumiperiood lõpeb, ei mäleta inimene enamasti selle üksikasju
või mäletab seda väga uduselt.
Kuid mitte ükski nendest iseloomujoontes ei esine surmalähedaste kogemuste korral. Mitte ükski
inimene, kes on olnud deliiriumis, ei ole andnud sellele sügavat tähendust või omistanud suurt
hingelist mõju edasiseks eluks. Deliiriumi kogemustes ei ole ühtegi surmalähedaste kogemuste
iseäralikke nähte nagu näiteks tunneli nägemine, valgusolendid, tagasivaade elule jne. Deliiriumi on
peetud ka kui „halba narkootikumiuima“, siis vastupidiselt sellele on surmalähedasi kogemusi
peetud „hingelisteks pöördepunktideks“.
Osa meditsiiniteadlasi peavad kehaväliseid kogemusi ( mis on samuti surmalähedaste kogemuste
üks tunnusjooni ) „autoskoopilisteks hallutsinatsioonideks“. Sellised elamused ei ole eriti tuntud,
kuid ajaloo jooksul on olnud nendest nähtustest kuulda saadud. Sellise hallutsinatsiooni ajal näeb
inimene enda ees projektsiooni iseendast, mis on võrreldav kellegi teise inimese juuresolijaga.
Meditsiin teab seda, et epilepsia või migreensete peavalude all kannatavad inimesed selle all üsna
sageli.
Sellistest hallustinatsioonidest on palju räägitud, kuid tuleb silmas pidada seda, et kehaväliste
kogemuste ja autoskoopiliste hallutsinatsioonide vahel peitub siiski suur kuristik. Kehaväliste
elamuste korral asub inimese tajumiskeskus väljapool inimese füüsilist keha, kuid autoskoopiliste
hallutsinatsioonide korral inimene tajub enda projektsiooni oma füüsilisest kehast lähtudes. See on
väga oluline vahe, mida tuleb arvestada. Eneseprojektsioon, mida inimene näeb, on tavaliselt
kolmemõõtmeline ja mitte läbipaistev – täpselt nii nagu oleks tegemist pärisinimesega. Kuid
kehaväliste kogemuste korral nähakse läbipaistvaid kehasid. Kehaväliste kogemuste korral on
inimestel olnud võimalus liikuda ilma oma füüsil