„rahvapäraselt“ just astraalrännakuks või astraalprojektsiooniks. Bilokatsiooniks nimetatakse seda
siis, kui „fluidumkuju“ tiheneb elavale inimesele nähtavaks. Kehast väljumine võib toimuda
spontaanselt või tekitatakse see inimese enda soovil. „Astraalkeha“ tavaliselt jääb enda füüsilise
keha lähedusse. Mõningatel juhtudel läbib see „vaimkeha“ pikki vahemaid ruumis ja „materialiseerub“ alles sihtkohta jõudmisel. Näiteks tunnistajad on näinud isikut just mõlemas paigas korraga.
Oma füüsilisest kehast väljas olles ja läbimas suuri vahemaid ruumis, magab füüsiline keha sügavalt
või on see katalepsiaseisundis. Väga sageli on inimesel, kes on naasnud oma füüsilisse kehasse
tagasi, teadmisi, mida ei ole muul moel võimalik teada saada, kui ise kuskil kaugel koha peal olles
ehk seega oma füüsilisest kehast väljas olles. Näiteks andmeid, mis sisaldavad kaugete paikade
kirjeldusi ja sündmusi, võivad seal elavad inimesed seda ka tõendada.
Subjektiivse kogemusena on kehast väljumise võimalikkus tõendatud, kuid objektiivse nähtusena ei ole seda skeptikute meelest tõestatud. Seda nähtust kogenud inimesed ei kahtle selle reaalsest
eksisteerimisest, kuid need, kes ei ole seda kogenud, on püsivalt skeptilised nende nähtuste reaalses
olemuses – pidades neid inimese aju keemilisteks uperpallideks. Mõned uurijad on arvanud seda, et
teadvus elab edasi ka pärast surma peenmateriaalse ektoplasmakehana, sest seda on kogetud kehast
väljudes.
3.1.2.5 Surmalähedane kogemus on vaimuhai